Ainult 5 km veel kõndida…

… ja see oli kergendus, õnnelik mõte. Jalalihased olid krampis, kanna taga olid villid, ma olin korralikus tempos maha käinud juba 30 kilomeetrit, kui mitte arvestada seda maad, mis oli Rakvere kesklinnast linna servani rahulikumas tempos kõnnitud. Ma olin täis tahtejõudu kõndida need viimased viis samas tempos – hoolimata kõigist füüsilistest takistustest, kõndida lõpuni, ma suudan seda!

Ja see oli kummaline mõte, sest peale selle mõtte mõtlemist ma järsku taipasin, mida ma olin mõelnud ja naersin mõttes ise selle üle – alles see oli, kui viis kilomeetrit tundus piisavalt pikk, et seda jala küll ei hakkaks kõndima. Meenus, kuidas kooli ajal sai käidud Arukülast (koolist) Peningile (koju) ja tee tundus ikka väga pikk ja sai ette võtetud ainult siis kui bussini ikka liiga palju aega oli (üle tunni – siis jõudis täpselt samal ajal koju kui buss). Kummaline, et peale kolmekümmet kilomeetrit on viie kilomeetri ees see “ainult”.

Ja see oli sügav mõte, sest pani mõtlema, kuidas vahemaad on suhtelised. Vanasti ju ainult jalgsi käidigi, sõbrale või sugulasele naaberasulasse külla minek oli ikkagi mitmepäevane ettevõtmine, eriti kui veel ei olnud ka hobust selleks teekonnaks kasutada. Kuidas tänapäeval mõni inimene sõidab iga päev tööle nii kaugelt kui vanasti läks sõidukski aega mitu päeva. Kuidas ma ise ka ei oska mõistlikult hinnata seda vahemaad, mis on külade ja linnade vahel, sest neid saab kerge tukkumise saatel auto või bussi istmel kiiresti ja rahulikult läbitud. Kuidas ma ei oska mõistlikult hinnata kogu seda energiat, mis iga päev kulub kogu sellele transpordile, mis võiks vabalt olemata olla.

Ma mõtlesin seda mõtet kaks aastat tagasi kui olin kõndinud enamuse teest Rakverest Võsule. See on see mõte, mille pärast ma läksin eelmisel aastal uuesti kõndima ja käesoleval aastal jälle. Defining moment, nagu ingliskeelsed ütlevad. Aga ometi tekitab see mõte ja kogu see kõnd minus siiani kummastust – midagi on seal veel, midagi, mida ma ei ole suutnud veel enda jaoks lahti seletada, pole suutnud päris õigesti mõista, miks see on nii hea tunne. Midagi seoses enese võitmisega, uhkusega enese keha üle, võidurõõmust, et said hakkama vägitükiga. Võibolla pole just suurim vägitükk kõndida see 35 kilomeetrit, aga minu jaoks on see üks suurimaid saavutusi ja ma tahan veel, ikka ja jälle seda läbi teha.

See kõndimine sai alguse 1997. aastal, kui kolmel Rakvere noormehel oli vaja saada õhtuks Võsule. Vaene aeg – autot polnud kuskilt võtta, bussi sel päeval ei läinud, aga Võsul ootasid suvilad ja peod. Keegi käis välja mõtte, et lähme jala ja jõuame õhtuks kohale küll. Mõeldud-tehtud – ju siis oli ikka väga vaja, nagu need noored ikka on, peod on tähtsad. Raske oli see kõndimine, üle seitsme tunni kulus, iga natukese aja tagant oli puhkus. Kohale jõudes oldi nii väsinud, et peost suurt asja ei olnud. Järgmisel aastal tekkis taas olukord, kus oli vaja Võsule – võibolla oleks isegi teisiti saanud, aga kuna eelmine aasta oli ju sellega hakkama saadud, oli tõestatud, et see on võimalik ja oli lahe tagasi mõelda, millega oli hakkama saadud (mis seal lahedat oli? keegi ei saa aru, aga lahe on ikka.) ja seega tehti lihtsalt lõbu pärast uuesti kõndimine. Seekord saadi parem aeg, alla kuue tunni. Ja järgmisel aastal kõnniti jälle eesmärgiga saada alla 6 tunni – siis võib tunnistada, et ollakse vormis. Sellest sai traditsioon, et kolm sõpra leppisid iga aasta kokku ühe päeva, mille nad veetsid kõndides Rakverest Võsule. Iga aasta ei saadud küll paremat aega, aga tee hakkas minema aina kiiremini. Hakati keelitama teisi tuttavaid kõnnist osa võtma. Mõned tulid, mõned neist katkestasid, aga mõned käisid lõpuni ja tulid järgmine aasta jälle. Mõni käis lõpuni, aga ei tabanud seda head tunnet, mis erinevatel andmetel kas kohe peale kõndi või alles järgmisel hommikul tuleb ja mis järgmisel aastal uuesti kõnnil osalema, seda tunnet taga ajama paneb.

Mina liitusin seltskonnaga 2006. aastal ja olin esimene naine, kes teekonna läbis ja pole seda üritust vahele jätnud – peale seda õnne, mis ma tundsin esimesel aastal maa läbimisest; peale seda kummaliselt absurdset õnnelikku mõtet viimase viie kilomeetri sildi juures; oma valulike lihaste tundmaõppimist järgmisel päeval; oma õnne eneseületusest ja hakkamasaamisest. Osalejaid on olnud mitmeid, aga põhitegelased, need kolm sõpra, on selle tee igal aastal ette võtnud.

Miks? Keegi ei oska anda ühest vastust.

Mõnus on. Lõbus.

See on ju traditsioon. Kõnd ise aga ka pilt mõlema asula piiri ääres, peatus Haljala poes, puhkus Villandis suurel kivil…

Uhke tunne on. Eriline on.

Absurdselt naljakas on. Eriti absurdne oli see sel aastal, kui kõigepealt viidi õhtuks asjad autoga Võsule, siis sõideti autoga Rakverre, kust jalgsi jälle Võsule kõnniti.

Aina parem aeg on – see aasta oli esimestel 5 tundi ja 2 minutit, järgmine aasta on plaan alla viie tunni saada. Seekord olid kaasas sammulugejad – umbes 40 000 sammu oli see tee. Tekib sportlik hasart aina paremat aega saada.

Huvitav on järgmistel päevadel tajuda, kuidas kilomeetrid on saanud uue tähenduse, kuidas nad lendavad mööda ilma mingi pingutuseta – kui istud autos. Mäletada autoasistudes, kuidas sai ühte kurvi nii pikalt järjest vaadatud – ja sellest kiiresti läbi sõita.

Aga midagi veel…

Juba mõeldakse välja, et võiks alustada traditsiooni ka sarnase talvise kõnniga…

Naerdakse, et kunagi minnakse ratastoolidega seda teed läbima, kui jalad enam ei kanna…

Mina lähen järgmisel aastal jälle kui vähegi võimalik.

Uuendatud: Parandatud faktivead vastavalt ühe osalise kommentaarile.

This entry was posted in everyday story, health, sports, walking. Bookmark the permalink.

2 Responses to Ainult 5 km veel kõndida…

  1. From The Past says:

    Tubli oled! Pole midagi öelda. Veel natuke ja võid maratonile minna 🙂
    Kunagi lapsepõlves sai samuti iga aasta sarnane retk ette võetud.
    Kuigi oluliselt lühem. Võsult Käsmu ja tagasi.
    Aga need tunded tuttavates kohtades ja lõpu paistes olid täpselt samad.
    Igatahes, edu järgmisel aastal.

  2. liriel says:

    Hmm, Võsult Käsmu… Miskipärast tekib kahtlus, et sa andsid praegu vihje selle kohta, kes sa oled – kas võib olla, et sa oled see üksainus noormees, kellega mul enne neid kõndimisi oli juhust sattuda Võsu randa..?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *