Ükskord, kui ma olin umbes viieaastane, ja käisin seega veel lasteaias, juhtus mul üks ebatavaline seiklus. Oli suvine ilm – oli ta siis kevad või sügis, seda ma ei mäleta. Meie lasteaia hoovil olid suured liivakastid, mis olid tõesti suured (vähemalt lapse jaoks) betoonist kastid valatud maa sisse, kus tavaliselt oli liiv sees. Sellel päeval aga olid liivakastid liivast tühjaks tehtud – ilmselt, et neisse uus ja puhtam liiv tuua mõnel järgmisel päeval. Aga minule oli see põnev muudatus mänguväljakul. Olin ühte neist kastidest sisse läinud ja kasutasin selle põhjas olevat veel niisket liiva selleks, et sellesse oksaraoga joonistada. Olingi üldse selline eraldihoidev laps, armastasin istuda ja nokitseda üksipäini, harvem mängisin teiste lastega.

Niisiis kükitasin seal liivakasti põhjas ja näen oma isa teed mööda lähenemas. Mina mõtlen, et teen isale nalja, peidan end just ära niiet ta ei näe mind ja peab otsima. Niisiis poen hästi liivakasti serva ligidale. Piilun sealt natuke välja ja näen, et isa räägib kasvatajatega juttu, kes natuke eemal istuvad. Vaatab siis natuke ringi ja läheb siis minema.

Minema! Aga mina? Ma hakkan kartma, et isa otsustas, et kuna ta mind ei leidnud, siis jäängi sinna ja ei saagi koju. Oh neid lapsi küll, nagu vanemad jätaksid oma lapsi lasteaeda! Ronin liivakastist välja ja jooksen talle järele, aga tema on juba kuhugi kadunud.

Sedasi, õnnetuna, hakkan ma rääkima juttu mõnede lasteaiakaaslastega, kes oma lapsemõistusega muidugi arvavad, et ongi nüüd nii, isa läks ära, sest mind ei olnud näha ja nüüd peaksin ma ise koju minema. Küsiti, et kas ma teed tean – muidugi tean, iga päev sõidan ma seda teed bussiga või ka isa autoga. Kell on palju, enamus lapsi ongi juba koju läinud niiet otsustangi siis mina ka koju minna.

Muidugi enamus lapsi elasid kohe lasteaia lähedal, Arukülas, kuid mina elasin sealt 6 kilomeetrit eemal, Peningil. Ma ei kujutanud ettegi kui pikk see tee võib olla! Ma kõndisin ja kõndisin ja kõndisin. Selle peale, et hääletada, ma ei tulnud – alles koolieas hakkasin ma ikka kätt välja sirutama kui mõni auto lähenes – ja koolieas kõndisin ma seda teed peaaegu iga päev, kui ma ei viitsinud bussi ära oodata. Enamus seda teed kulgeb lagedal ja põldude vahel, kuid peale 2 km Peningini silti on ühe kilomeetri jagu metsa ja seal ma hakkasin kartma. Mõtlesin, mis loomad kõik võivad seal metsas elada; et nad võivad sealt minusugusele väikesele lapsele ka keset päeva kallale tormata. Seal metsavahel, ma tunnistan, hakkasin ma nutma ja jooksin peaaegu kogu selle kilomeetri – väikese lapse jaoks ilmatu pikk maa -, et rutem taas lagedale jõuda. Lagedal oli kuidagi julgem tunne, seal nagu ei võikski neidsamu metsaelukaid olla isegi kui seal ka põõsad on, mille varjus nad end varjata saaksid rünnaku hetkeni.

Igatahes jõudsin kodust 50m kaugusele, mu jalad olid läbi ja ma olin kohutavalt väsinud, kui isa auto tuli selja tagant ja selle viimase jupi mind koduni viis. Aga ma olin alles uhke, et ma olin jaksanud nii pika maa maha kõndida ja isagi kiitis, et nii lühikese ajaga. Ma ausaltöelda ei mäletagi, et keegi minuga sellepärast väga pahandanud oleks, et ma niimoodi lasteaiast ära läksin – sest ega ma ju isegi kasvatajale ei öelnud, et ma ära lähen, ei küsinud, kas isa ei tulegi mulle nüüd järgi. Kasvataja oleks ju muidugi kohe öelnud, et tuleb küll – ilmselt ta otsustas, et kuna mind kohe näha ei ole, siis käib kuskilt läbi ja tuleb siis mulle järgi. Õnneks ei jõudnud isa enne mind koju – ei saanudki minust mööduda kui ta just kohe ei oleks koju sõitnud lasteaiast, sest ma käisin ju mööda sõidutee serva -, et ka ema oleks muretsema hakanud, aga ma ei kujuta ette küll, mis tunne võis olla isal – või ka kasvatajatel -, kui mind ka ta teisel lasteaeda järgitulemisel ei olnud kuskil näha.

Rääkisin sellest juhtumisest oma pojale, kui ükskord sõitsime bussiga minu vanematekodu poole. Tema oli sel ajal samuti umbes viieaastane, kui ma talle rääkisin ja sellel lool oli talle tohutu mõju. Teda väga huvitasid igasugused detailid ja kui me sedasama teed mööda sõitsime ka hiljem, siis ta ikka küsis mu käest küsimusi nagu “Kas sa siin ka kõndisid?” – või “Kust sa siit majade vahelt välja tulid suure tee peale?” ja “Kas siin hakkasid sa kartma?” – see kartmise osa huvitab teda kõige rohkem. Tema jaoks oli see nagu uus maailm, et tema oma ema on lapsena läbi teinud selliseid seiklusi. Tema jaoks oli see hirmus põnev – ma arvan, et tema enda jaoks, kes ta linnas ja põhimõtteliselt ainult täiskasvanud saatjaga liikunud on, isegi õues ei ole käinud ilma, oleks selline omapäi kojuminek olnud veel palju hirmsam ja sellepärast tundun minagi selles jutus suure kangelasena.

Mulle endale tundub see nii tähtsusetu pisike juhtum mu elus – kuigi tõenäoliselt on aluseks sellele, et ma siiani hea meelega lähen pikka teed kõndima. Aga mu lapsele on see tähtis. See oli mul esimene lugu, mis ma talle rääkisin oma lapsepõlvest, aga hiljem olen ma neid veel rääkinud ja ta kuulab alati suure põnevusega. Ma arvan, et see on omamoodi isikliku ajaloo tundmine, nagu vanasti olid suulised pärimused hõimu ajaloost. Neil lugudel puuduks mu poja jaoks see võlu, kui ta ei näeks neidsamu kohti, kui ta ei tunneks mind. Isiklik kokkupuude on see, mis muudab need lood tema jaoks vastupandamatult põnevaks. Sellepärast on need põnevamad lugudest, mida loetakse raamatutest – seal võib jääda mulje, et sellised asjad saavadki juhtuda ainult raamatutes. Tõsi on, et paljud raamatulood ei saakski päris elus juhtuda, kuid piisavalt palju on siiski ka neid, mis saaksid. Ilmselt on lapse jaoks selle piiri tunnetamine, mis neist saaks juhtuda ja mis mitte, keeruline, aga lood, mis oma vanemad räägivad oma elust, oma lapsepõlvest, need on kindlasti õiged.

Kogu see juhtum meenus mulle, sest hiljuti oli mul sarnane kogemus. Nimelt, nagu mõned kindlasti teavad, olen ma praegu puhkusel Vormsi saarel (kirjutan seda 16.11 hilisõhtul) ja siinsel perenaisel on mingil põhjusel vastumeelne nädalavahetuseti õhtusöögi pakkumine. Võibolla ei meeldi talle mõte õhtusöögi pakkumisest üldse ja nädalavahetuseti on tal lihtsalt võimalus see ebameeldiv kohustus Hullo kõrtsi kaela veeretada. Ja mina olen selline tagasihoidlik inimene, et ei hakka nõudma. Igatahes sinna ma olen läinud nii eelmisel kui ka sel nädalavahetusel oma õhtusööke sööma.

Minu ööbimiskoht on Rumpo külas, kust on Hulloni just 2km. Ja kogu see tee on metsa vahel. Päevasel ajal käisin seda teed nagu ikka käiakse ja isegi ei mõelnud sellele, et see on ju mets – käisin seal lihtsalt jalutamise mõttes. Aga õhtusöök on teadagi õhtusel ajal ja praegusel aastaajal on ka juba kella 17 paiku päris pime, rääkimata siis 18-19, mis ajal ma olen rohkem harjunud õhtusööki sööma. Niisiis, mõtlesin, mis see 2 km ära ei ole, 20 minutit ja kohal ma olengi.

Ja läksingi seda teed kõndima. Metsa vahele jõudes tuli huvitaval kombel just seesama hirm tagasi, et äkki on seal mingid metsloomad, kes mind rünnata võivad, äkki nad just siin tee ääres passivad, kui mina niimoodi lärmakalt teed mööda kõnnin. Oli ka väga pime, niiet vaevu suutsin eristada, kus on tee, kus mets, kus taevas. Aga seekord lahendasin selle hirmu enda jaoks hoopis teisiti. Esiteks mõtlesin läbi, et Vormsi-suurusel saarel ei saa olla suuri kiskjaid, sest varsti ei jätkuks siin kõigile süüa ja mitte-sugulasest partnereid. Teiseks nad üldiselt väldivad inimesi ja neil ei ole mingit põhjust tee ääres saaki varitseda ja niisama tulevad nad inimest ründama ainult siis kui nad on marutõbised. Ja marutõbigi peaks sellisel piiratud ligipääsuga saarel olema küllalt kiiresti väljaravitav. Kolmandaks mõtlesin, et kui see juhtub, siis kindlasti ei aita selle vastu kuidagi see, kui ma kogu tee kõnnin selle üle muretsedes ja hirmu tundes. Kui tõesti peaks olema näiteks marutõbine hunt tee ääres ja mind ründama, siis ma nagunii ei saa kuidagi selle vastu niiet pole mingit põhjust muretsemisega tegeleda.

Küll aga on pimedas põhjust karta kahte muud asja: esiteks veelompe, ja paaril korral ma astusin ka mõnda sisse ja pidin ebameeldivalt märgasid jalatseid kannatama selle tagajärjel; teiseks autosid, kes pimedas mind ei näe, eriti kuna ma armastan riietuda musta ja mul ei tulnud pähegi, et peaksin saarele kaasa võtma helkureid (linnas olen muudkui unustanud neid endale uuesti külge riputada ja kusjuures isa just mind siia tuues pakkus pealetükkivalt mulle helkurkleepekat, aga ma keeldusin arvates, et ei ole vaja ja et see kleepekas on kole ja ei tule jope küljest lahti või jätab pleki pärast, kui ma tahan teda sealt ära võtta). Nende vastu püüdsin saada abi Hullo poest, kuid helkureid neil kahjuks ei müüdud. Küll aga ostsin endale ühe õnnetu taskulambi, mis aga õgib patareisid nagu ta elu sõltuks sellest ja ise annab valgust sama palju kui pulga otsa pandud seasilm. Aga kui vahetan iga päev patareisid, näen vähemalt ära, kus lombid on, ja autodele saan ka vilgutada ja nad ehk ei sõidagi mulle otsa.

Sellest kõndimisest ja hirmust räägin ka kindlasti oma pojale – see saab olema tore järg eelmisele jutule isegi kui ta siinseid kohti ei näe. Ma loodan, et ta hakkab mõistma, et kartmine on loomulik, aga mõistusega võidetav. Vähemalt mingil määral. Sest olles küll niimoodi läbi mõelnud, et karta ei ole vaja, võpatasin ma ikkagi üpris kõvasti igakord kui minu lähedal mõni kuiv leht krõbises või, täiesti arusaamatul põhjusel isegi siis, kui järsku märkasin, et minu seasilm ei ole ainuke valgusallikas teel – valgus jõudis kohale enne kui auto hääl.