Jah, ma tegin selle ära. Inimesed vaatavad mind üldiselt imeliku näoga, kui ma neile räägin, et ma lähen kaheks nädalaks üksi Vormsile. Ühendan end igasugustest kommunikatsioonikanalitest lahti ja lihtsalt olen. Ma ei ole veel paljudele saanud rääkida, et tegin ära ja oi kuidas meeldis kah veel.

Niisiis, punkt üks – miks ma läksin? Kas ma olen mingi sotsiofoob või on mul eriliselt stressirohke töö, et on vaja sellist totaalset väljalülitamist? Mitte kumbagi. Mulle meeldib inimestega suhelda – võibolla mitte nii palju kui enamusele, aga siiski. Ma igatsesin tõenäoliselt teie järele rohkem kui teie igatsesite minu järele (ma arvan, et kuna see on subjektiivne hinnang, siis ei saa kuidagi öelda, kas see on reaalselt ka tõsi või mitte, aga arvestades, et teil oli keegigi mind asendamas või vähemalt minu eemalolekut meelest viimas ja minul olin ainult ma ise ja mu mõtted, siis ma pigem arvaks, et ma igatsesin teid rohkem), aga päris hulluks ma üksindusest ei läinud ja isegi imestasin, et midagi sellist ei juhtunud. Ma lausa lootsin, et tuleb selline hirmus üksildus peale, et hakkan seinu mööda üles ronima igatsusest läheduse järgi – tahtsin teada saada, kuidas ma sellega hakkama saan, ja arvasin, et saan rahulikult – ja osutus tõeks hoopis tõsiasi, et päris sellist üksildust peale ei tulnudki. Ja töö on mul vastupidi meeletult hea ja suht vähestressav. Eralduda tahtsin ma sellepärast, et siis õnnestub tegeleda sihikindlalt mingite asjadega, millega ma muidu ei saa tegeleda. Lisaks on siis rohkem tagatud see, et puhkus on tõesti midagi muud kui see igapäevaelu.

Teine punkt, miks praegu? Keset novembrit, kõige koledamal ajal… Aga just sellepärast, et on selline kõige koledam aeg. Tavaliselt ma sellel ajal päikest praktiliselt ei näegi, sest hommikul ja õhtul on pime. Tahtsin näha selle aja ilusat külge, mida näeb eelkõige päevasel ajal. Mul on välja kujunenud, et novembri lõpuks on mul päris sügav masendus sellisest nõmedast ajast. Niisiis otsustasin seda ennetada ja puhata just enne seda kui see sügav masendus peale tuleb, et seda ei tulekski. Teine selline aeg kipub olema veebruari lõpul – märtsi algul. Paistab, kas mõtlen sinna ka midagi välja…

Ja punkt kolm, miks mitte kuskile soojale maale? Sellel on kaks head põhjendust. Esiteks see, et kui ma oleks kuskil soojal maal, siis ma ei teeks ikka neid asju, mille jaoks ma sinna läksin. Ma ei suudaks vastu panna ja ma oleksin praktiliselt ainult õues päikese käes endale aina järgmist kreemikihti peale kandmas ja järjekordset külge päikese poole keeramas ja tõmmusid poolalasti mehi vahtimas. Äärmisel juhul ma loeksin midagi, aga see kipub olema rohkem ajaraiskamine kui midagi mõttekat. Ohh, millal mulle ometi satuks kätte järgmine hea raamat, ikka selline tõsiselt hea… Teine hea põhjus siin juures on see, et need soojamaareisid maksavad piisavalt palju, et panna mind, värsket teise korteri omanikku (keegi üürida ei taha üht 2-toalist korterit Pelgulinnas? 4000+mõõdetavad maksab kuus), mõtlema, kas ma ikka tahan seda raha millegi sellise eest anda. Õnneks õnnestus leida Eestis odavam pakkumine, tehti isegi allahindlust veebis ülevalolevast hinnast…

Allpool tulevad pildid. Enne pilte kirjutan veel vabanduse, et järjekordselt leidsin, et minu pocket-sized Canon on oma aja ära elanud. Pildid on udused. Värvid on paigast ära. Ja pilte ei ole palju, sest see aparaat on õudne energiaröövel! Nimelt need patareid, mis mul fotokas sees olid – spetsiaalsed fotokapatareid, muuseas – said varsti tühjaks. Mul olid kaasas akupatareid ja akupatareide laadija. Ma ei tea, kas asi oli akudes või laadijas, aga igatahes jäi mulje, et need akud ei saa seal energiat juurde. Variant 3 – asi on selles fotokas, sest sellega ma ju testisin, mis värk on, kas saab juba pilti teha või mitte. Igatahes ei suutnud fotokas mulle isegi Change the batteries öelda, kui need "täislaetud" akud sisse panin. Kui ma poest ostsin tavalised AA patareid, siis need vähemalt jaksasid nii palju energiat anda, et fotokas suutis mulle öelda, et Change the batteries…

Niisiis, kus ma olin. Olin ma Vormsil, Rumpo külas, Norrenda puhkemajas. Koht on kena ja perenaine on lahke.

Minu käsutuses oli kaminaga tuba – kaminatuba -, milles oli ka elektriradiaator. Mingi ajani ei olnud isegi erilist vajadust iga päev kaminat kütta. Mingist ajast oli, aga see ei olnud ka selline tingimata vältimatu vajadus. Mina, soojaarmastaja nagu olen, muidugi tegin siis iga päev siiski kaminasse ka tule. WC ja duširuumid olid hoovil. Teoreetiliselt oli ka sauna tellimise võimalus, aga kuna ma olen pigem seltskondlik saunataja kui iseseisev, siis ma seda võimalust ei kasutanud.

Minu tuba oli iseenesest mõeldud 4 inimese ööbimiskohaks, aga mina muidugi hõivasin selle üksinda. Siin on ta juba sellisel kujul, milliseks mina ta enda jaoks tegin – kogu selle segadusega, mis mulle meeldib enda ümber näha, et tekiks kodune tunne.

 

Vasakul kööginurgas näete laual minu kaasavõetud + kohapeal pakutud teevaru ja hommikusöögi kandikut (konkreetsel korral puder ja moos). Ateljee kujundasin muidugi ise kaasavõetud pakkepaberi rulli ja paberiteibi abil. Liigutasin sellest nurgast ühe voodi lihtsalt ära. Molbertil näete ühte poolikult maali, mis on poolik siiamaani – ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et üks teatud kunstnik peab kõiki minu maale poolikuks. Ühel seinale tõmmatud paanil näete minu "autoportreed" – ühel hetkel nägin oma varjukuju ja joonistasin selle hetke tuju ajel sinna üles. Kaugemale ma seda ei arendanud. küll tekkis sinna hiljem igasuguseid muid märkmeid juurde. Ees voodil näete pabereid, millele oleks saanud maalida, aga mida ma lihtsalt ei jõudnud, sest – irooniline küll – aega ei jätkunud.

See on siis seesama minu tuba eelpoolnähtud nurgast vaadatuna. Päris vasakul näete ühte voodit, mida kasutasin ainult oma kottide panipaigana. Kappi ma ei kasutanud, kuigi see oli toas olemas. Ühe koti taustalt paistab mingil määral välja lahke pererahva poolt pakutud veekeedukann – kes mind tunneb, teab, et ilma teetassita mind peaaegu ei näegi. Järgmiseks on kamin, minu soojaallikas. Ühel korral suutsin seal peal ka oma sokid ära praadida niiet ühe paari jätsingi sinna prügikasti… Järgmiseks minu öölaud minu pisikese läpaka ja suure välise kõvakettaga. Selle nurga valisin ma oma ööbimiskohaks kahel põhjusel: erinevalt teistest võimalikest kohtadest oli seal lausa kolm pistikupesa (kui ühendada ära läpakas, kõvaketas ja mobiili laadija, siis jääb juba lambi jaoks üks pesa puudu!) kui mujal oli max 2. Teine hea põhjus oli see, et narist tekkiv "baldahhiin" tekitab natuke eluruumist eraldumise tunde ja see on omaette mõnus.

Minu päevakava kujunes nii, et hommikul 10 paiku tuli hommikusöök. Selleks ajaks püüdsin üles ärgata ja lõpupoole see mul isegi õnnestus (mina, kes ma argipäeviti tööajal tõusen kell 6!). Peale hommikusööki ma paar tundi maalisin või kirjutasin või lugesin või kudusin ja kuulasin muusikat või istusin niisama ja mõtisklesin.

Siis oli trenniaeg – käisin jooksmas või kõndimas vastavalt sellele, mida mu pulsikella (Polar F11) programm ette nägi. Tegin iga päev trenni ja programmi intensiivsus oli valitud Maximize ja ma tegelikult ületasin seda programmi (sest seal oli ette nähtud 5 korda nädalas versus minu 7) niiet ma loodan, et mu vorm reaalselt paranes selle ajaga mingilgi määral 🙂 Tegelikult oli peremehe poolt pakutud ka variant neilt mõneks päevaks jalgratast laenata, aga kartsin, et siis ma jäängi sõitma ega suuda kuidagi tagasi oma suuremate prioriteetide juurde tulla. Nii palju mul seda puhkust ei olnud, et ma oleks jalgrattasõidust seal ära tüdinud, sest huvitaval kombel on see nauditavam kui jooksmine ja ma ei usu, et asi on suuremas vahemaas või suuremas kiiruses. Niisiis ma ainult kõndisin või jooksin seal ümbruskonnas. Sellest trenniajast kirjutan hiljem rohkem, sest see on aeg, kus ma sain teha neid väheseid fotosid, mida tegelikult oli ka mõtet teha (oleks nad ainult välja ka tulnud…). Ja siis tahan veel kirjeldada mõnesid fotosid, mis jäidki tegemata. Ja nende juurde käivat juttu (Sest pilt võib öelda küll rohkem kui tuhat sõna, aga pilt + tuhat sõna = juba 2000 sõna, eksole. Mitte et ma iga pildi kohta 1000 sõna oleksin valmis kirjutama. Aga igatahes on plaanis natuke iga pildi juurde ka kirjutada. Olgu tehtud või tegemata pilt.). Lisaks tahan ma rääkida marsruutidest, mida käisin. Lisaks on mu läpakas ka üks praktiliselt valmis post, mis sellega seondub… Aga läpakas jäi sinna – loodan pantvangi peagi vabastada ja siis saan selle siia pasteda 🙂

Peale trenni (ja dušši) ma maalisin või kirjutasin või lugesin või kudusin või tegin muid asju, mida erakud ikka omaette teevad ja siis tuli õhtusöök. Või kõndisin ma õhtusööki saama (millega samuti see läpakassejäänud post seondub). Ja siis ma tegin veel kõike seda kuni ma haigutama hakkasin ja siis läksin magama.

Miks ma seda posti juba sealt ei kirjutanud? ma üritasin. Sealsamas sinna jäänud läpakas on ka selle algatus isegi olemas. Aga mida seal ei olnud, oli internet. Selgus selline asi, et üle küla on neil seal olemas küll tasuta WiFi ja ka selles puhkemajade kompleksis oli see olemas, aga mitte minu majas. Õuele paigaldati võimendi ja see tõi wifi minu maja uksest kahe sammu kaugusele ja lähemale olemasolevate seadmetega ei saanud. Niisiis vaatasin ainult ühe korra selle aja jooksul e-maile. Ja kuna mul juba selle ühe korra sees tekkis hirmus kiusatus vastata ühele töö-meilile (lõpuks ei vastanud, sest sõrmed hakaksid seal õues istudes külmetama), siis ma loobusin edaspidi sellest üldse.

Ja see kõik oli üks võrratu puhkus. Ma ei teinud midagi palju, ja sedagi, mida ma tegin, tegin ma väga rahulikus tempos, mõnuga. Olin kahe päevaga välja puhanud ja oleksin suutnud nii elada veel päris kaua, kui elu ei oleks piiri tõmmanud lihtsalt puhkuse lõppemisega. See tunduski alati kõige kummalisem, et ühest küljest ma võiksin jääda sinna elama sellises rütmis jne, teisalt ma väga naudin ka seda elu, mis mul muul ajal on. Ma ei kujuta ette, et mul oleks võimalik neid kahte ühildada kuidagi, eks ma peangi siis niimoodi vaheldumisi tegema neid. Igatahes, praegu olen ma õnnelik. Kui ainult mu asjad siin oleksid iseenesest seni ära korraldunud kui ma ära olin…