Kruusakarjäär

Järgmiseks peale maanteed läksime samal päeval kruusakarjääri Koguva küla taga. Olin ausaltöelda ennelõunasest maalimisest väsinud ja ei tahtnudki eriti mingit pilti teha ja sama lugu oli mitmete teistega. Mõtlesin võtta motiiviks midagi karjääriga väheseonduvat, nagu nii mõnigi teine, aga samas on mul komme, et pilt peaks kajastama mingilgi määral seda kohta. Mõtlesin roostetavatele elektrikappidele ja postidele ja majadele. Riina aga ärgitas mind, et ma pean tingimata kivi maalima, et mul tulla see nii hästi välja. Võtsin siis taas end kokku ja võtsin pisikese formaadiga aluse kaasa (sest suurt ma ilmselt poleks jõudnud enne ööd) ja hakkasin motiivi otsima.

Kohti oli mitmeid – suuremaid ja väiksemaid kive, erinevaid karjäärinõlvu, isegi eri värvides niivõrd kuivõrd kruusakivi saab olla eri värvi. Lõpuks leidsin koha, kus peenikesest purusest seinast paistis välja kaks nukki suurema kivi vööndeid, mis olid üllatavalt regulaarsete pragudega, meenutades niimoodi telliskiviseina. Üks neist veel heledam ja teine tumedam. Ja üle selle paistmas päikesesäras karjäärinõlv, sellel säramas roheline rohi. Motiivi küllalt.

Ma olin maalimas teistest täiesti eemal, isegi eraldi karjääriaugus, ja seega ei saanud töö tegemise jooksul kordagi Tiidult nõugi küsida. Aga mulle meeldibki tegelikult üksinduses maalida väga, kahju ainult on, et nii ei saa asjatundlikku nõu. Tegin pildi valmis omaette ja jalutasin teiste juurde tagasi tundega, et jälle on pilt nässu läinud, sest tundsin, et hinge ei ole sees, värv on elutu, maalioskus paistab lapsik. Aga ka siis teised ütlesid, et on ju hea küll jne ja isegi Tiit teatud mööndustega pidas normaalseks – mööndus siis selle suhtes, kui ma ülalt servast “narmad” ehk rohu ära kaotan, vähemalt sellise regulaarse nagu ta mul oli, ja kivid vähem telliskivilikuks teen, eri suuruse ja kujuga kive tekitan. Seda kõike ma viimasel päeval ka tegin, kui mul teised tööd olid korras. Ta on siiski endiselt minu arvates kõige kehvem pilt sellest laagrist.