Langenud lehtede lõhn

Langenud lehtede lõhna
mattund on metsatee
Peagi see mets kõik siin puhkab
ootamas kevadet.

Lumesse mähkunult ootab
vaikuses mets veel ja veel
teades, et peagi ta ärkab,
kui voolavad kevadveed.

Langenud lehtede lõhnast
on küllus mu südames,
kuid ootan ma ilmselt tühja,
et tuleks veel kevade.

————————————————————

See on tegelikult ammune luuletus, sügisest 2007. Mind lummas ühel päeval intensiivne langenud lehtede lõhn, omamoodi päikesepaistelise sügise lõhn. Ja fraas jäi kummitama niiet pidin selle panema oma hingeseisu peegeldavasse luuletusse. There you have it – ma olen üksik.

This entry was posted in poem. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *