Eelviimase päeva õhtul vaatasime kõikide teiste kirikumaalid üle (vaata siit, siit ja siit – seal hulgas paistab tegelikult ka üks minu pilt, see, millest nüüd juttu) – vaatasime neid pilte hulgakesi ja Tiit kommenteeris, et tal olla esialgu hirm olnud, et meil on õigus ja sealt kiriku piltide hulgast ei tulegi midagi välja, aga siis hakkas nägema, et tuleb ikka küll. Puht-arhitektuuriliselt on selle kiriku maja huvitav selle poolest, et ta on kolmeastmeline, iga aste väikese majakese kujuga, kolmnurkse terava katusega. Värava poole paistab altaritagune aken, sissepääs on vastassuunast.

Vaatasin teiste pilte – osad veel poolikud – ja mõistsin kui raske on tegelikult seda pildile saada, et seal on selline harmoonia, selline loogika sees. Ma ka vaatasin neid kõiki pilte ja kuulasin neid kommentaare ja mul hakkas päris kahju, et kõigil teistel on maal sellest huvitava arhitektuuriga ehitisest kui sellisest, aga mul ei ole. Kogu see aeg ma mõtlesin, et kui mina teeksin maja kui sellist, siis kuidas mina tahaksin seda teha. Tiidu kommentaaridest jõudsin järeldusele, et täielik no-no on selle otsevaate tegemine, et kirik jääks peaaegu ornamendina – mis tekitas kiusatuse just seda teha. Ja jätkata seda mitteornamenti muhu rahvaliku ornamendiga – sest need kolmnurkkatused lähevad nii hästi kokku ju Muhu uste, Muhu männa ja muude muhulike mustritega. Ja siis mõtlesin, et mul on ju olemas veel üks lõuend raamil, mis oma pikliku kujuga seda kõrgussesuundumist juba isegi rõhutaks. Tiit arvas, et järgmine päev võiksime kardetud ja sarjatud Üügu pangale minna, millest veel kellelgi head pilti ei ole tulnud. Aga minu iha teha pilt Muhu Püha Katariina kirikust Liival aina suurenes niiet ma küsisin juba õhtul, et äkki ma võin siiski minna tagasi kiriku juurde. Loomulikult ei olnud Tiidul selle vastu midagi, lihtsalt keegi peab mu sinna viima ja pärast ka peale võtma. Ja kui siis Kristel (kellega ma ikka ringi sõitsin) hakkas rääkima, et temaga ma järgmisel päeval Üügu pangale ei saa, sest ta läheb kella 9ks Liivale, siis oli see nagu saatus.

Niisiis ärkasin järgmisel hommikul varem kui teised ja Kristel viis mu Liivale. istusin kiriku juurde maha – ja needus! – avastasin, et mu kolmjalg, mu molbert, ei lase end enam üles panna. Üks kruvi oli ilmselt sõidu peal kõveraks läinud (peangi leidma mõne meesterahva, kes selle tagasi sirgeks saab). Ohkasin, kuna olin sellises situatsioonis – püüdsin ise küll ka korda teha seda, aga ei õnnestunud – ja hakkasin pigem kirikut mõõtma ja joonestama.

Just joonestama, sest ta pidi ju tulema väga täpselt sümmeetriline, et edasi anda oma arhitektuurilist omapära ja sobida selle ornamentlikkuse ideega. Ja seal mõõtes* ja joonestades ma sattusin veel suuremasse vaimustusse kiriku arhitektuurist kui ma olin enne. Kiriku planeerija oli kindlasti numbrite harmooniast äärmiselt huvitatud. Kolme katuse kaks vahet kõrgusse on täpselt samasuured, loomulikult on samad ka kõik katuste teravike nurgad. Kiriku eri astete laiused olid täpselt nii, et kõige kaugem mahtus täpselt kaks korda sellest astme võrra lähemal oleva sisse, ja see omakorda mahtus täpselt kaks korda kõige eesmisse. Ma ei imestaks, kui kiriku laius jaguks neljateistkümnega mingites mõõtühikutes (1 mõõtühik kõige laiema ja keskmise vahe; 2 mõõtühikut keskmise ja väikseima vahe ja 4 mõõtühikut eesmises kuni kiriku keskjooneni – ja see kõik sümmeetriliselt ka teiselpool keskjoont).

Joonestasin selle üles ja siis hakkasin seda lõuendile kandma hoides seda käes – keeruline oli. Aga veel keerulisem oli juba värvimiseni jõudmine, sest paratamatult määrisin ma värviga oma käed ja oma riided ja muidugi ka lõuend ise sai natuke ebaühtlaselt kaetud. Ja – oh õnne! – just siis saabus tagasi Kristel, kes pidi minema teistega Üügu pangale ühinema, kontrollima, et äkki ma tahan siiski ära tulla. Kuna mul see probleem molbertiga oli, siis olin kahel käel nõus. Asjad ruttu kotti ja seadsin end üles Tamse õppebaasi ateljees. Seal, ihuüksi, maalisin maalisin ja maalisin ma vahetpidamatult kuni õhtul kella kuueni. Ainult nii palju oli vahepeal vahet, et teha endale järjekordne tassitäis teed, võtta vastu telefonikõne SEBist (sain positiivse vastuse laenutaotlusele, sain laiendada oma korterit!), küsida kommentaari tagasisaabunud Tiidult.

Seks ajaks oli mul valmis kiriku osa ja hakkasin just planeerima muhulikku ornamenti. Proovisin seda järgi eraldi paberilehel. Esialgu oli mõte teha värviline – pruun nagu kiriku katus; Muhu roosa ja valge ja see kõik sini-sinise taeva taustal. Näitasin kavandit Tiidule ja ta kommenteeris, et tema oli esialgu ideed kuuldes arvanud, et ma teen sellise tugeva oranžiga ja Muhu männaga ornamendi, aga selline on isegi parem. Aitas mul ka märgata, et hoolimata ornamendi mõõtmise abil pealekandmisest oli siiski üks kolmnurk-viil seal viltu ning soovitas teha heledamaks päikeselaigud kiviaial kiriku väravate ees, väravapostid rohkem välja paistma, et rõhutada sümmeetriat. Tegin seda.

Ornamendi peale värvimisel aga avastasin, et kui ma panen sinna kasvõi sama tumeda värvi kui on eredam pool kiriku katusest,   on see liiga tume ja võtab maha kiriku arhitektuuri võimsuse sellel pildil. Niisiis kahandasin ornamendi domineerimist seda valgega üle tehes ja ka selle ümber heledamaid jooni tõmmates. Hiljem kommenteeris Tiit, et ka see paistis olema täiesti õige valik. Samuti kiitsid pilti mitmed teised. Sh tõsteti esile ka seda, et see pilt jätkub lõuendi servadel, mis raamimisel ei paistaks välja – aga see on sellepärast, et ma ei taha, et seda oleks tingimata vajalik raamida vaid et seda võiks seinale panna ilma selletagi.

Niisiis sain ma pildi valmis kell 18 õhtul. Kogu sella aja jooksul ei olnud ma söönud rohkem kui paar küpsist, mis mul maalikotis selliseks puhuks oli. Olin vaimselt üpris läbi ja läksin siis ja tegin endale süüa – pasta kiirtoidupakk, mis oli mõeldud kahele läks mulle täielikult sisse ja maitses ülihea, selline oli mu väsimus ja nälg. Tulemus ise on aga seda väärt. Olen selle pildi üle väga uhke ja mul oli väga kahju seda Muhumaalt ära tuua, sest see on nii selle koha pilt ja kuulub sinna. See on pilt, mida ma tahaks müüa kellelegi Muhumaal avalikult näitamiseks, kuid ma ei osanud seda võimalust piisavalt ruttu leida, et ta oleks saanud sinna jäädagi.

* Muidugi ma mõõtsin silma järgi mitte mõõdulindiga kirikul ronides niiet mingil määral võib mu arvamus vale olla.

Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 30x90cm

See oligi viimane piltidest, mis ma tegin EKA Avatud Akadeemia maalilaagris Muhumaal Tam
ses. Peale seda ma kohendasin veel natuke ülejäänud pilte ja ka sedasama. Võibolla on nüüd uuesti huvitav üle vaadata ka kõik muud pildid ja sarja sissejuhatus…

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Väina tamm
• Kruusakarjäär
• Relss
• Liiklusmärgid
• Päikesepuu