Mida ma meelega salgasin, siis kui kirjutasin posti Vormsil puhkamisest, oli fakt, et ma läksin sinna suuresti sellepärast, et mu armas õde ühel päeval rääkis mulle oma unistusest, et ma võiksin temast ja tema boyfriendist ühe maali teha. Ja tal oli lausa konkreetne pilt, 
mille põhjal ta seda tahtis saada. Ta keelitas tükk aega. Mina muidugi vaidlesin vastu. Nimelt ma maalin ju eelkõige hobi korras ja ainult enda lõbuks ja ei püüa sugugi elu jäljendada – pigem ma väldin kujundeid, mis liialt selle kõige suurema kunstniku töid võiksid meenutada. Ja ma ei oskagi õieti siis reaalset elu jäljendada – vaadake mu maale, kui ei usu. Ja inimese maalimine, eriti inimese maalimine, kellest ma hoolin, on kõikidest võimalikest kõige keerulisem ülesanne, sest lisaks mulle õige tundumisele peab see tingimata meeldima ja õige tunduma ka pildilolijatele. Ja antud juhul on neid suisa kaks. Ja mis siis, kui midagi välja ei tule? Siis on pettumus ju suur. Ja kust ma selle aja võtan, sest ma pean ju tööl käima ja sellise asja tegemine võtab meeletu aja.
Tegelikult niipea kui ta soov oli minuni jõudnud, käis mu peas klikk!, puzzle tükid kukkusid õigetele kohtadele ja ma teadsin täpselt, et ma teen seda ja teen seda nii hästi kui ma iganes suudan. Ma tundsin, et ma tahan, sest see on lihtsalt õige. See on just sedasorti asi, mida ma teen, kui keegi mainib mulle, et ta tahab midagi saada. Ja teen esimeseks ettejuhtuvaks sündmuseks (Disclaimer: Alati see ei õnnestu. Ja ma väga loodan, et keegi sellise teksti peale ei hakka seda ära kasutama, et ma sellise iseloomustuse enda kohta praegu avalikustasin. Jutuajamise peale on selliseid katseid kahjuks juba olnud…).
Ja lisaks sellele oli mul täiesti selge ka, kuhu ma selle maalin. Nimelt on juba kaua – vähemalt aasta, ma arvan, et kaks – seisnud minu juures maaliasjade juures üks raam. Selle raami sees oli kunagi peegel ja kõigepealt kuulus see peegel minu teadmist mööda minu vanaemale – ma ei välista, et ta on kunagi kellelegi teisele veel kuulunud, aga arvestades tema nõukogudelikult praktilist ja sugugi mitte vanaaegset välimust, ma arvan, et tema elu enne mu vanaema peeglilauale sattumist koosnes tehases masstoodanguna toodetud saamisest, poodi transpordist ja sealt peale sobilikku ostu-müügi tehingut minu vanaema tolleaegsesse elukohta transpordist.
Edasi ma olen üpris kindel, et mu vanem õde suutis kuidagi vanaema veenda, et temal on seda hoopis vaja – aga ka sellest ei ole mul kindlat mälestust. Võimalik täiesti, et minu omandusse sattus see peegel ka otse vanaemalt, aga ma miskipärast usun, et siiski kuulus ta kõigepealt mu vanemale õele ja peale tema surma sain mina selle endale. Minust, või õigemini minu endisest kallimast O.st, on sellel raami peal veel mälestus pisikese kleepsu kujul. “Ma mõtlen su peale” – selle O. kinkis mulle valentinipäevaks. Kui väikest asja on õnneks vaja, kui olla 17 ja esimest korda elus elada poisiga koos… Peegli sai endale M., minu noorem õde, kui ta kolis minu teadmata elama minu tuppa vanematekodus – mina olin ju sealt välja kolinud.
Ja siis millalgi jõudis mingil moel minuni info, et mu õde on selle peegli ära lõhkunud. Aga katki läks ainult peegel ja antud juhul oli juhtumisi tegemist piisavalt korraliku tööga, niiet raam oli endiselt kindel ja ka tagasein oli sellel olemas – soome papist plaat. See tekitas minu isas ja ões kollektiivselt (minule ei ole teada, kumbas varem) mõtte see anda minule, kes ma mõnda aega tagasi olin avastanud enda jaoks maalimise, et äkki mul õnnestub seda mingil moel kasutada.
Raam toimetati minuni ja ma tundsin tükk aega aukartust sellisesse korralikku raami maalimise ees niiet ma küll kruntisin selle tagumise seina ära – seal oli soome papp küll, kuid kahjuks selle kare mitte sile pool – ja nii jäi ta seisma. Ma isegi ei tõstnud teda kordagi välja, et mõelda, kas ma tahan sinna midagi teha. Esialgu oli mul mõte sinna midagi abstraktset maalida ja kirjutada allkirjaks perepilt vms. Aga ma ei jõudnud kunagi selleni. Ja niisiis kui õde mulle MSNis mainis, et ta sellist maali endast tahab, siis oli minu loomulik reaktsioon, et ma teen selle sellele alusele. Õnneks ei näinud ta tol hetkel minu säravaid silmi, muidu ei oleks tal kindlasti mingit kahtlust olnud, et ma selle ära teen…
Niisiis korraldasin endale kahenädalase puhkuse – lootsin midagi veel selle ajaga valmis jõuda ja ma tahtsin sellist “loomepuhkust” ära proovida niisama ka – ja pakkisin selle raami endale kaasa. Teiste hulgas oli mu õde ka see, kes selle puhkuse võimalikuks tegi, sest tema hooldas ja hoidis ja paitas minu äraolekul minu kahte kassi.
Kohalejõudes ma kohe seda raami endale molbertile ei seadnud. Käe soojakstegemiseks tegelesin enne seda ühe abstraktse täiesti mõttetu pildiga kuni ma aru sain, et see ei ole enam käe soojakstegemine vaid prokrastinatsioon ja nii ma jätsin eelmise pooleli ja panin selle raami molbertile – see oli paras tegemine, et molbert seisaks nii raske raami all endiselt kindlalt püsti ja ma ei peaks kartma, et ka raam ise kogu hiilguses maha kukub, ja lisaks ka sealne maalimiseks mitte mõeldud valgustus siiski enamust pildist kataks, sest õhtud on enne jõule meil pimedad.
Tunnistan ausalt, et mingil määral ma spikerdasin seda maali tehes. Ma joonistasin ülaltoodud pildi nende osas endale ruudulisele paberile – see on lihtne, kui paber on piisavalt õhuke, niiet kui see panna läpaka ekraanile, siis tagantvalgustuse abil saab kõik täpselt maha joonistada. Ja siis joonisin raami tausta 5 korda suuremate ruutudega ja joonistasin pildi ruutude järgi pliiatsitega sinna ümber.
Ja siis algas see kõige keerulisem osa. See oli selline kohutav nikerdamine ja katsetamine ja eksimine ja parandamine, et ma ei taha seda eales enam läbi teha! Õhtuti ma viskasin frustratsioonis tihtipeale mingi teki või millegi maalile, et ma saaks vähemalt natukenegi sellest puhkust. Hommikul ma suht esimese asjana korjasin selle sealt pealt ja püüdsin hommikusöögi kõrvalt vaadata värske pilguga, mida ma peaksin tegema. Tegin seda samal põhimõttel kui ma kunagi vanema õega koristasin: vaatasin nn külalise pilguga peale ja mõtlesin, mis mind kõige rohkem häirib, võtsin selle suhtes midagi ette. Ja siis jälle ja jälle. Lõuna ajal jooksmas käimine oli puhkus sellest maalist ja seda enam nauditav. Ma ei ütleks, et ma vihkasin seda maali, aga ma kindlasti ei nautinud seda protsessi, mida ma pidin läbi tegema, et see valmis saaks. Aega läks, enamus sellest kahest nädalast ma tegelesin puhtalt selle maali kallal nikerdamisega – mis juba iseenesest näita, kui andetu ma tegelikult olen. Mis iseenesest juba näitab, et on vaja eelkõige tahtejõudu ja aega ja kõik on võimalik, hoolimata igasugusest andest. Võibolla ande olemasolul oleks see lihtsam või nauditavam olnud ainult.
Üks ootamatu asi, mis mind selle juures häiris, oli tunne, nagu ma kuidagi eetiliselt petaksin oma õde seda pilti maalides. Eriti hull oli see tunne reamees Kelemendi näo maalimise juures. Ma pean seda tunnistama, et seda oma südamelt ära saada. Nimelt ma naudin tohutult asjade puudutamist – kergelt kumerad servad, siledad sujuvad pinnad, eri materjalid – või siis vastupidi mingid väga tugeva karakteriga objektid. See on puhtalt esteetiline nauding ja mingitel hetkedel on see ka häiriv, et mulle võivad esteetilist kompimis-naudingut pakkuda objektid, mille puudutamist erootiliseks peetakse… Aga vat see seos ongi see, mis on kummaline. Ma ise tajun seda puhtesteetilise naudinguna, aga samas ma kujutan ette, et kui ma reaalselt sellise õrnuse ja naudinguga puudutaks oma õe nägu, siis peetaks seda väga imelikuks. Õemehe oma ma isegi ei julge mainida, et ma sedagi maalinud olen. Sest maalimise ajal sa õrnalt pintsliga järgid maalitava kontuure ja kujundeid, tunnetades tegelikult mitte kahemõõtmelist vaid kolmemõõtmelist kujundit seal all, puudutades seda omal moel. Mul oli väga raske sundida end seda tegema inimestega, keda ma tunnen ja ei oma sellist suhet – ega soovi ka omada. Aga ausaltöelda sain ma pikapeale selle tunde ka maha surutud niiet lõpuks sain tegutseda erapooletumana; tundeta, et ma katsun reaalselt seda inimest, keda pilt kujutab.
Niisiis, kaks nädalat, lugematu arv närvirakke ja 3 pintslit hiljem (sh üks, mille ma spetsiaalselt ostsin selle jaoks, et neid peeneid detaile seal oleks võimalik teha – need kolm läksid prügikasti, sest soome papi kare pool ei ole pintslite vastu sugugi hell isegi õrnal kohtlemisel ja isegi parajalt paksu krundi korral) oligi pilt sealmaal, et eelviimasel päeval tõmbasin umbkaudselt pildile ka taeva ja pildilolijate riided ja olemas ta oli.
Kojutoomiseks pakkisin ma selle maali väga korralikult sisse ja panin maali peale/raami sisse ka valge paberi niiet kui mu õde, kui ta minu pool käib sel ajal kui mind siin pole, juhtumisi uudishimutsedes ei märkaks – vähemalt esmapilgul -, et sellest raamist on maal saanud. Kiskusin seda paberit ära ainult teistele näitamiseks ja panin tähele nende kommentaare. Vastavalt nendele kommentaaridele (eelkõige minu kunstiõpetajast ema) ja ka enda värske pilguga vaatamisele ma proovisin seda mingil määral ka kodus veel paremaks teha, aga siin sai selgeks, et selline töö vajab järjest tegemist, päevade kaupa ainult sellega tegelemist. Ma ei mäletanud enam vahekordi eri toonide kokku segamiseks, mul oli keeruline meeles pidada, mida täpselt kuhu vaja lisada või eemaldada on jne. Korra rikkusin õe suu ära täiesti ja pühendasin ühe nädalavahetuse selle parandamiseks. Ja siis kokkuvõttes jäi see liiga tume – ise toon vabanduseks, et ma värvisin õe suu huulepulgaga ära, kuigi tal seda seal peal ei ole ja ma ausaltöelda isegi ei mäleta, millal ma viimati teda sellega nägin.
Igatahes minu scam valge paberiga õnnestus, sest enne jõule õde veel korra telefonis küsis mu käest, et vat me rääkisime ja kas nad saavad siis jõuludeks selle maali… Ja et ta olla ka K.-le rääkinud ja tema ka pidi hirmsatmoodi ootama ja… Ja kui ma vältisin kuidagi sellele vastamist, nagu ei oleks seda olemas, siis ta veel ütles, et see ei pea üldse nende moodi olema – olgu kasvõi lihtne kubistlik pilt. Selle viimase kohal ma pidin peaaegu naerma puhkema. Nad oleks ju võinud siis varem öelda, et neil pole üldse tähtis, et nende nägu on! Ja muuseas, kubistlikku pilti on küllalt raske teha, niiet see kuidagi ka väljendaks neid isikuid, kellest see on. Küll inspireeris see vihje kubismile mind joonistama vahetult enne kuuse lähedusse toimetamist sellele valgele paberile, mis endiselt maali kattis ja oli kingipaberi eest lõpuni, väga suvaliselt Jõuluvana ja Lumehelbeke, kes kallistasid umbkaudu sarnaselt kui ülal nähaoleval pildil. See tuli küll väga kole, aga ma ei hakanud ka seda teist korda tegema.
Minu pettumuseks ei avanud mu õde seda pilti kohapeal. Nimelt pidi tema ajateenijast boyfriend vabanema alles paar päeva hiljem ja ta oli lubanud kõik kingid temaga koos lahti teha. Ta andis küll lubaduse seda filmida, aga minuni ei ole sellist filmijuppi igatahes jõudnud – ainult ema kaudu kommentaarid, et olla väga meeldinud. Loodan saada tema kommentaarid vähemalt selle posti alla.
Kõige lõpuks: aitäh K.T.le, kes maalist foto tegi!
Niiet järgmisel aastal, kui me samamoodi Aimari juhendamise all sinna läksime, siis läksin otsusekindlalt tegema sama pilti uuesti. Ma olin talv läbi mõelnud sellele läbikukkumisele kohas, mis minu jaoks tegelikult oluline oli, sest mul oli olemas tunne, oli mõte, oli motiiv – aga teostus oli kehv. Ega ma endiselt nüüd suurepärane maalija ei olnud. Enamuse aega veetsin kirikut – jäika kivist ähvardavat kirikut – pildile saades. Aimar nägi pilti siis, kui põõsast seal veel ei olnud ja ütles, et varsti hakkame lõpetama, et võiksin ikka seda ka teha. Ja kui ta siis uuesti mu pilti nägi – peaaegu valmis kujul – siis ta vaatas korra seda ja kõndis minema. Kommenteerimata. See oli ilmselt ta jaoks nii ootamatu, mis selle pildiga järsku juhtunud oli. Aga hiljem valis ta just selle välja minu piltide hulgast Koguva Kunstitallis näituse jaoks, seda soovitasid ka mitmed teised kursusekaaslased. Kahjuks ei mäleta, kuidas ta seda kommenteeris lõpuarutelul. Olen ise samuti selle valikuga nõus, see oli tõesti 
