Reamees Kelement pruudiga

Mida ma meelega salgasin, siis kui kirjutasin posti Vormsil puhkamisest, oli fakt, et ma läksin sinna suuresti sellepärast, et mu armas õde ühel päeval rääkis mulle oma unistusest, et ma võiksin temast ja tema boyfriendist ühe maali teha. Ja tal oli lausa konkreetne pilt, Originaalmille põhjal ta seda tahtis saada. Ta keelitas tükk aega. Mina muidugi vaidlesin vastu. Nimelt ma maalin ju eelkõige hobi korras ja ainult enda lõbuks ja ei püüa sugugi elu jäljendada – pigem ma väldin kujundeid, mis liialt selle kõige suurema kunstniku töid võiksid meenutada. Ja ma ei oskagi õieti siis reaalset elu jäljendada – vaadake mu maale, kui ei usu. Ja inimese maalimine, eriti inimese maalimine, kellest ma hoolin, on kõikidest võimalikest kõige keerulisem ülesanne, sest lisaks mulle õige tundumisele peab see tingimata meeldima ja õige tunduma ka pildilolijatele. Ja antud juhul on neid suisa kaks. Ja mis siis, kui midagi välja ei tule? Siis on pettumus ju suur. Ja kust ma selle aja võtan, sest ma pean ju tööl käima ja sellise asja tegemine võtab meeletu aja.

Tegelikult niipea kui ta soov oli minuni jõudnud, käis mu peas klikk!, puzzle tükid kukkusid õigetele kohtadele ja ma teadsin täpselt, et ma teen seda ja teen seda nii hästi kui ma iganes suudan. Ma tundsin, et ma tahan, sest see on lihtsalt õige. See on just sedasorti asi, mida ma teen, kui keegi mainib mulle, et ta tahab midagi saada. Ja teen esimeseks ettejuhtuvaks sündmuseks (Disclaimer: Alati see ei õnnestu. Ja ma väga loodan, et keegi sellise teksti peale ei hakka seda ära kasutama, et ma sellise iseloomustuse enda kohta praegu avalikustasin. Jutuajamise peale on selliseid katseid kahjuks juba olnud…). 

Ja lisaks sellele oli mul täiesti selge ka, kuhu ma selle maalin. Nimelt on juba kaua – vähemalt aasta, ma arvan, et kaks – seisnud minu juures maaliasjade juures üks raam. Selle raami sees oli kunagi peegel ja kõigepealt kuulus see peegel minu teadmist mööda minu vanaemale – ma ei välista, et ta on kunagi kellelegi teisele veel kuulunud, aga arvestades tema nõukogudelikult praktilist ja sugugi mitte vanaaegset välimust, ma arvan, et tema elu enne mu vanaema peeglilauale sattumist koosnes tehases masstoodanguna toodetud saamisest, poodi transpordist ja sealt peale sobilikku ostu-müügi tehingut minu vanaema tolleaegsesse elukohta transpordist.  

Edasi ma olen üpris kindel, et mu vanem õde suutis kuidagi vanaema veenda, et temal on seda hoopis vaja – aga ka sellest ei ole mul kindlat mälestust. Võimalik täiesti, et minu omandusse sattus see peegel ka otse vanaemalt, aga ma miskipärast usun, et siiski kuulus ta kõigepealt mu vanemale õele ja peale tema surma sain mina selle endale. Minust, või õigemini minu endisest kallimast O.st, on sellel raami peal veel mälestus pisikese kleepsu kujul. “Ma mõtlen su peale” – selle O. kinkis mulle valentinipäevaks. Kui väikest asja on õnneks vaja, kui olla 17 ja esimest korda elus elada poisiga koos… Peegli sai endale M., minu noorem õde, kui ta kolis minu teadmata elama minu tuppa vanematekodus – mina olin ju sealt välja kolinud.

Ja siis millalgi jõudis mingil moel minuni info, et mu õde on selle peegli ära lõhkunud. Aga katki läks ainult peegel ja antud juhul oli juhtumisi tegemist piisavalt korraliku tööga, niiet raam oli endiselt kindel ja ka tagasein oli sellel olemas – soome papist plaat. See tekitas minu isas ja ões kollektiivselt (minule ei ole teada, kumbas varem) mõtte see anda minule, kes ma mõnda aega tagasi olin avastanud enda jaoks maalimise, et äkki mul õnnestub seda mingil moel kasutada.

Raam toimetati minuni ja ma tundsin tükk aega aukartust sellisesse korralikku raami maalimise ees niiet ma küll kruntisin selle tagumise seina ära – seal oli soome papp küll, kuid kahjuks selle kare mitte sile pool – ja nii jäi ta seisma. Ma isegi ei tõstnud teda kordagi välja, et mõelda, kas ma tahan sinna midagi teha. Esialgu oli mul mõte sinna midagi abstraktset maalida ja kirjutada allkirjaks perepilt vms. Aga ma ei jõudnud kunagi selleni. Ja niisiis kui õde mulle MSNis mainis, et ta sellist maali endast tahab, siis oli minu loomulik reaktsioon, et ma teen selle sellele alusele. Õnneks ei näinud ta tol hetkel minu säravaid silmi, muidu ei oleks tal kindlasti mingit kahtlust olnud, et ma selle ära teen…

Niisiis korraldasin endale kahenädalase puhkuse – lootsin midagi veel selle ajaga valmis jõuda ja ma tahtsin sellist “loomepuhkust” ära proovida niisama ka – ja pakkisin selle raami endale kaasa. Teiste hulgas oli mu õde ka see, kes selle puhkuse võimalikuks tegi, sest tema hooldas ja hoidis ja paitas minu äraolekul minu kahte kassi. 

Kohalejõudes ma kohe seda raami endale molbertile ei seadnud. Käe soojakstegemiseks tegelesin enne seda ühe abstraktse täiesti mõttetu pildiga kuni ma aru sain, et see ei ole enam käe soojakstegemine vaid prokrastinatsioon ja nii ma jätsin eelmise pooleli ja panin selle raami molbertile – see oli paras tegemine, et molbert seisaks nii raske raami all endiselt kindlalt püsti ja ma ei peaks kartma, et ka raam ise kogu hiilguses maha kukub, ja lisaks ka sealne maalimiseks mitte mõeldud valgustus siiski enamust pildist kataks, sest õhtud on enne jõule meil pimedad.

Tunnistan ausalt, et mingil määral ma spikerdasin seda maali tehes. Ma joonistasin ülaltoodud pildi nende osas endale ruudulisele paberile – see on lihtne, kui paber on piisavalt õhuke, niiet kui see panna läpaka ekraanile, siis tagantvalgustuse abil saab kõik täpselt maha joonistada. Ja siis joonisin raami tausta 5 korda suuremate ruutudega ja joonistasin pildi ruutude järgi pliiatsitega sinna ümber.

Ja siis algas see kõige keerulisem osa. See oli selline kohutav nikerdamine ja katsetamine ja eksimine ja parandamine, et ma ei taha seda eales enam läbi teha! Õhtuti ma viskasin frustratsioonis tihtipeale mingi teki või millegi maalile, et ma saaks vähemalt natukenegi sellest puhkust. Hommikul ma suht esimese asjana korjasin selle sealt pealt ja püüdsin hommikusöögi kõrvalt vaadata värske pilguga, mida ma peaksin tegema. Tegin seda samal põhimõttel kui ma kunagi vanema õega koristasin: vaatasin nn külalise pilguga peale ja mõtlesin, mis mind kõige rohkem häirib, võtsin selle suhtes midagi ette. Ja siis jälle ja jälle. Lõuna ajal jooksmas käimine oli puhkus sellest maalist ja seda enam nauditav. Ma ei ütleks, et ma vihkasin seda maali, aga ma kindlasti ei nautinud seda protsessi, mida ma pidin läbi tegema, et see valmis saaks. Aega läks, enamus sellest kahest nädalast ma tegelesin puhtalt selle maali kallal nikerdamisega – mis juba iseenesest näita, kui andetu ma tegelikult olen.  Mis iseenesest juba näitab, et on vaja eelkõige tahtejõudu ja aega ja kõik on võimalik, hoolimata igasugusest andest. Võibolla ande olemasolul oleks see lihtsam või nauditavam olnud ainult.

Üks ootamatu asi, mis mind selle juures häiris, oli tunne, nagu ma kuidagi eetiliselt petaksin oma õde seda pilti maalides. Eriti hull oli see tunne reamees Kelemendi näo maalimise juures. Ma pean seda tunnistama, et seda oma südamelt ära saada. Nimelt ma naudin tohutult asjade puudutamist – kergelt kumerad servad, siledad sujuvad pinnad, eri materjalid – või siis vastupidi mingid väga tugeva karakteriga objektid. See on puhtalt esteetiline nauding ja mingitel hetkedel on see ka häiriv, et mulle võivad esteetilist kompimis-naudingut pakkuda objektid, mille puudutamist erootiliseks peetakse…  Aga vat see seos ongi see, mis on kummaline. Ma ise tajun seda puhtesteetilise naudinguna, aga samas ma kujutan ette, et kui ma reaalselt sellise õrnuse ja naudinguga puudutaks oma õe nägu, siis peetaks seda väga imelikuks. Õemehe oma ma isegi ei julge mainida, et ma sedagi maalinud olen. Sest maalimise ajal sa õrnalt pintsliga järgid maalitava kontuure ja kujundeid, tunnetades tegelikult mitte kahemõõtmelist vaid kolmemõõtmelist kujundit seal all, puudutades seda omal moel. Mul oli väga raske sundida end seda tegema inimestega, keda ma tunnen ja ei oma sellist suhet – ega soovi ka omada. Aga ausaltöelda sain ma pikapeale selle tunde ka maha surutud niiet lõpuks sain tegutseda erapooletumana; tundeta, et ma katsun reaalselt seda inimest, keda pilt kujutab.

Niisiis, kaks nädalat, lugematu arv närvirakke ja 3 pintslit hiljem (sh üks, mille ma spetsiaalselt ostsin selle jaoks, et neid peeneid detaile seal oleks võimalik teha – need kolm läksid prügikasti, sest soome papi kare pool ei ole pintslite vastu sugugi hell isegi õrnal kohtlemisel ja isegi parajalt paksu krundi korral) oligi pilt sealmaal, et eelviimasel päeval tõmbasin umbkaudselt pildile ka  taeva ja pildilolijate riided ja olemas ta oli.

Kojutoomiseks pakkisin ma selle maali väga korralikult sisse ja panin maali peale/raami sisse ka valge paberi niiet kui mu õde, kui ta minu pool käib sel ajal kui mind siin pole, juhtumisi uudishimutsedes ei märkaks – vähemalt esmapilgul -, et sellest raamist on maal saanud. Kiskusin seda paberit ära ainult teistele näitamiseks ja panin tähele nende kommentaare. Vastavalt nendele kommentaaridele (eelkõige minu kunstiõpetajast ema) ja ka enda värske pilguga vaatamisele ma proovisin seda mingil määral ka kodus veel paremaks teha, aga siin sai selgeks, et selline töö vajab järjest tegemist, päevade kaupa ainult sellega tegelemist. Ma ei mäletanud enam vahekordi eri toonide kokku segamiseks, mul oli keeruline meeles pidada, mida täpselt kuhu vaja lisada või eemaldada on jne. Korra rikkusin õe suu ära täiesti ja pühendasin ühe nädalavahetuse selle parandamiseks. Ja siis kokkuvõttes jäi see liiga tume – ise toon vabanduseks, et ma värvisin õe suu huulepulgaga ära, kuigi tal seda seal peal ei ole ja ma ausaltöelda isegi ei mäleta, millal ma viimati teda sellega nägin.

Igatahes minu scam valge paberiga õnnestus, sest enne jõule õde veel korra telefonis küsis mu käest, et vat me rääkisime ja kas nad saavad siis jõuludeks selle maali… Ja et ta olla ka K.-le rääkinud ja tema ka pidi hirmsatmoodi ootama ja…  Ja kui ma vältisin kuidagi sellele vastamist, nagu ei oleks seda olemas, siis ta veel ütles, et see ei pea üldse nende moodi olema – olgu kasvõi lihtne kubistlik pilt. Selle viimase kohal ma pidin peaaegu naerma puhkema. Nad oleks ju võinud siis varem öelda, et neil pole üldse tähtis, et nende nägu on! Ja muuseas, kubistlikku pilti on küllalt raske teha, niiet see kuidagi ka väljendaks neid isikuid, kellest see on. Küll inspireeris see vihje kubismile mind joonistama vahetult enne kuuse lähedusse toimetamist sellele valgele paberile, mis endiselt maali kattis ja oli kingipaberi eest lõpuni, väga suvaliselt Jõuluvana ja Lumehelbeke, kes kallistasid umbkaudu sarnaselt kui ülal nähaoleval pildil. See tuli küll väga kole, aga ma ei hakanud ka seda teist korda tegema.

Minu pettumuseks ei avanud mu õde seda pilti kohapeal. Nimelt pidi tema ajateenijast boyfriend vabanema alles paar päeva hiljem ja ta oli lubanud kõik kingid temaga koos lahti teha. Ta andis küll lubaduse seda filmida, aga minuni ei ole sellist filmijuppi igatahes jõudnud – ainult ema kaudu kommentaarid, et olla väga meeldinud. Loodan saada tema kommentaarid vähemalt selle posti alla.

Kõige lõpuks: aitäh K.T.le, kes maalist foto tegi!

Posted in art, created, everyday story, painting | 2 Comments

Jutud lastele

Ükskord, kui ma olin umbes viieaastane, ja käisin seega veel lasteaias, juhtus mul üks ebatavaline seiklus. Oli suvine ilm – oli ta siis kevad või sügis, seda ma ei mäleta. Meie lasteaia hoovil olid suured liivakastid, mis olid tõesti suured (vähemalt lapse jaoks) betoonist kastid valatud maa sisse, kus tavaliselt oli liiv sees. Sellel päeval aga olid liivakastid liivast tühjaks tehtud – ilmselt, et neisse uus ja puhtam liiv tuua mõnel järgmisel päeval. Aga minule oli see põnev muudatus mänguväljakul. Olin ühte neist kastidest sisse läinud ja kasutasin selle põhjas olevat veel niisket liiva selleks, et sellesse oksaraoga joonistada. Olingi üldse selline eraldihoidev laps, armastasin istuda ja nokitseda üksipäini, harvem mängisin teiste lastega.

Niisiis kükitasin seal liivakasti põhjas ja näen oma isa teed mööda lähenemas. Mina mõtlen, et teen isale nalja, peidan end just ära niiet ta ei näe mind ja peab otsima. Niisiis poen hästi liivakasti serva ligidale. Piilun sealt natuke välja ja näen, et isa räägib kasvatajatega juttu, kes natuke eemal istuvad. Vaatab siis natuke ringi ja läheb siis minema.

Minema! Aga mina? Ma hakkan kartma, et isa otsustas, et kuna ta mind ei leidnud, siis jäängi sinna ja ei saagi koju. Oh neid lapsi küll, nagu vanemad jätaksid oma lapsi lasteaeda! Ronin liivakastist välja ja jooksen talle järele, aga tema on juba kuhugi kadunud.

Sedasi, õnnetuna, hakkan ma rääkima juttu mõnede lasteaiakaaslastega, kes oma lapsemõistusega muidugi arvavad, et ongi nüüd nii, isa läks ära, sest mind ei olnud näha ja nüüd peaksin ma ise koju minema. Küsiti, et kas ma teed tean – muidugi tean, iga päev sõidan ma seda teed bussiga või ka isa autoga. Kell on palju, enamus lapsi ongi juba koju läinud niiet otsustangi siis mina ka koju minna.

Muidugi enamus lapsi elasid kohe lasteaia lähedal, Arukülas, kuid mina elasin sealt 6 kilomeetrit eemal, Peningil. Ma ei kujutanud ettegi kui pikk see tee võib olla! Ma kõndisin ja kõndisin ja kõndisin. Selle peale, et hääletada, ma ei tulnud – alles koolieas hakkasin ma ikka kätt välja sirutama kui mõni auto lähenes – ja koolieas kõndisin ma seda teed peaaegu iga päev, kui ma ei viitsinud bussi ära oodata. Enamus seda teed kulgeb lagedal ja põldude vahel, kuid peale 2 km Peningini silti on ühe kilomeetri jagu metsa ja seal ma hakkasin kartma. Mõtlesin, mis loomad kõik võivad seal metsas elada; et nad võivad sealt minusugusele väikesele lapsele ka keset päeva kallale tormata. Seal metsavahel, ma tunnistan, hakkasin ma nutma ja jooksin peaaegu kogu selle kilomeetri – väikese lapse jaoks ilmatu pikk maa -, et rutem taas lagedale jõuda. Lagedal oli kuidagi julgem tunne, seal nagu ei võikski neidsamu metsaelukaid olla isegi kui seal ka põõsad on, mille varjus nad end varjata saaksid rünnaku hetkeni.

Igatahes jõudsin kodust 50m kaugusele, mu jalad olid läbi ja ma olin kohutavalt väsinud, kui isa auto tuli selja tagant ja selle viimase jupi mind koduni viis. Aga ma olin alles uhke, et ma olin jaksanud nii pika maa maha kõndida ja isagi kiitis, et nii lühikese ajaga. Ma ausaltöelda ei mäletagi, et keegi minuga sellepärast väga pahandanud oleks, et ma niimoodi lasteaiast ära läksin – sest ega ma ju isegi kasvatajale ei öelnud, et ma ära lähen, ei küsinud, kas isa ei tulegi mulle nüüd järgi. Kasvataja oleks ju muidugi kohe öelnud, et tuleb küll – ilmselt ta otsustas, et kuna mind kohe näha ei ole, siis käib kuskilt läbi ja tuleb siis mulle järgi. Õnneks ei jõudnud isa enne mind koju – ei saanudki minust mööduda kui ta just kohe ei oleks koju sõitnud lasteaiast, sest ma käisin ju mööda sõidutee serva -, et ka ema oleks muretsema hakanud, aga ma ei kujuta ette küll, mis tunne võis olla isal – või ka kasvatajatel -, kui mind ka ta teisel lasteaeda järgitulemisel ei olnud kuskil näha.

Rääkisin sellest juhtumisest oma pojale, kui ükskord sõitsime bussiga minu vanematekodu poole. Tema oli sel ajal samuti umbes viieaastane, kui ma talle rääkisin ja sellel lool oli talle tohutu mõju. Teda väga huvitasid igasugused detailid ja kui me sedasama teed mööda sõitsime ka hiljem, siis ta ikka küsis mu käest küsimusi nagu “Kas sa siin ka kõndisid?” – või “Kust sa siit majade vahelt välja tulid suure tee peale?” ja “Kas siin hakkasid sa kartma?” – see kartmise osa huvitab teda kõige rohkem. Tema jaoks oli see nagu uus maailm, et tema oma ema on lapsena läbi teinud selliseid seiklusi. Tema jaoks oli see hirmus põnev – ma arvan, et tema enda jaoks, kes ta linnas ja põhimõtteliselt ainult täiskasvanud saatjaga liikunud on, isegi õues ei ole käinud ilma, oleks selline omapäi kojuminek olnud veel palju hirmsam ja sellepärast tundun minagi selles jutus suure kangelasena.

Mulle endale tundub see nii tähtsusetu pisike juhtum mu elus – kuigi tõenäoliselt on aluseks sellele, et ma siiani hea meelega lähen pikka teed kõndima. Aga mu lapsele on see tähtis. See oli mul esimene lugu, mis ma talle rääkisin oma lapsepõlvest, aga hiljem olen ma neid veel rääkinud ja ta kuulab alati suure põnevusega. Ma arvan, et see on omamoodi isikliku ajaloo tundmine, nagu vanasti olid suulised pärimused hõimu ajaloost. Neil lugudel puuduks mu poja jaoks see võlu, kui ta ei näeks neidsamu kohti, kui ta ei tunneks mind. Isiklik kokkupuude on see, mis muudab need lood tema jaoks vastupandamatult põnevaks. Sellepärast on need põnevamad lugudest, mida loetakse raamatutest – seal võib jääda mulje, et sellised asjad saavadki juhtuda ainult raamatutes. Tõsi on, et paljud raamatulood ei saakski päris elus juhtuda, kuid piisavalt palju on siiski ka neid, mis saaksid. Ilmselt on lapse jaoks selle piiri tunnetamine, mis neist saaks juhtuda ja mis mitte, keeruline, aga lood, mis oma vanemad räägivad oma elust, oma lapsepõlvest, need on kindlasti õiged.

Kogu see juhtum meenus mulle, sest hiljuti oli mul sarnane kogemus. Nimelt, nagu mõned kindlasti teavad, olen ma praegu puhkusel Vormsi saarel (kirjutan seda 16.11 hilisõhtul) ja siinsel perenaisel on mingil põhjusel vastumeelne nädalavahetuseti õhtusöögi pakkumine. Võibolla ei meeldi talle mõte õhtusöögi pakkumisest üldse ja nädalavahetuseti on tal lihtsalt võimalus see ebameeldiv kohustus Hullo kõrtsi kaela veeretada. Ja mina olen selline tagasihoidlik inimene, et ei hakka nõudma. Igatahes sinna ma olen läinud nii eelmisel kui ka sel nädalavahetusel oma õhtusööke sööma.

Minu ööbimiskoht on Rumpo külas, kust on Hulloni just 2km. Ja kogu see tee on metsa vahel. Päevasel ajal käisin seda teed nagu ikka käiakse ja isegi ei mõelnud sellele, et see on ju mets – käisin seal lihtsalt jalutamise mõttes. Aga õhtusöök on teadagi õhtusel ajal ja praegusel aastaajal on ka juba kella 17 paiku päris pime, rääkimata siis 18-19, mis ajal ma olen rohkem harjunud õhtusööki sööma. Niisiis, mõtlesin, mis see 2 km ära ei ole, 20 minutit ja kohal ma olengi.

Ja läksingi seda teed kõndima. Metsa vahele jõudes tuli huvitaval kombel just seesama hirm tagasi, et äkki on seal mingid metsloomad, kes mind rünnata võivad, äkki nad just siin tee ääres passivad, kui mina niimoodi lärmakalt teed mööda kõnnin. Oli ka väga pime, niiet vaevu suutsin eristada, kus on tee, kus mets, kus taevas. Aga seekord lahendasin selle hirmu enda jaoks hoopis teisiti. Esiteks mõtlesin läbi, et Vormsi-suurusel saarel ei saa olla suuri kiskjaid, sest varsti ei jätkuks siin kõigile süüa ja mitte-sugulasest partnereid. Teiseks nad üldiselt väldivad inimesi ja neil ei ole mingit põhjust tee ääres saaki varitseda ja niisama tulevad nad inimest ründama ainult siis kui nad on marutõbised. Ja marutõbigi peaks sellisel piiratud ligipääsuga saarel olema küllalt kiiresti väljaravitav. Kolmandaks mõtlesin, et kui see juhtub, siis kindlasti ei aita selle vastu kuidagi see, kui ma kogu tee kõnnin selle üle muretsedes ja hirmu tundes. Kui tõesti peaks olema näiteks marutõbine hunt tee ääres ja mind ründama, siis ma nagunii ei saa kuidagi selle vastu niiet pole mingit põhjust muretsemisega tegeleda.

Küll aga on pimedas põhjust karta kahte muud asja: esiteks veelompe, ja paaril korral ma astusin ka mõnda sisse ja pidin ebameeldivalt märgasid jalatseid kannatama selle tagajärjel; teiseks autosid, kes pimedas mind ei näe, eriti kuna ma armastan riietuda musta ja mul ei tulnud pähegi, et peaksin saarele kaasa võtma helkureid (linnas olen muudkui unustanud neid endale uuesti külge riputada ja kusjuures isa just mind siia tuues pakkus pealetükkivalt mulle helkurkleepekat, aga ma keeldusin arvates, et ei ole vaja ja et see kleepekas on kole ja ei tule jope küljest lahti või jätab pleki pärast, kui ma tahan teda sealt ära võtta). Nende vastu püüdsin saada abi Hullo poest, kuid helkureid neil kahjuks ei müüdud. Küll aga ostsin endale ühe õnnetu taskulambi, mis aga õgib patareisid nagu ta elu sõltuks sellest ja ise annab valgust sama palju kui pulga otsa pandud seasilm. Aga kui vahetan iga päev patareisid, näen vähemalt ära, kus lombid on, ja autodele saan ka vilgutada ja nad ehk ei sõidagi mulle otsa.

Sellest kõndimisest ja hirmust räägin ka kindlasti oma pojale – see saab olema tore järg eelmisele jutule isegi kui ta siinseid kohti ei näe. Ma loodan, et ta hakkab mõistma, et kartmine on loomulik, aga mõistusega võidetav. Vähemalt mingil määral. Sest olles küll niimoodi läbi mõelnud, et karta ei ole vaja, võpatasin ma ikkagi üpris kõvasti igakord kui minu lähedal mõni kuiv leht krõbises või, täiesti arusaamatul põhjusel isegi siis, kui järsku märkasin, et minu seasilm ei ole ainuke valgusallikas teel – valgus jõudis kohale enne kui auto hääl.

Posted in about me, children, everyday story, walking | Leave a comment

Holiday romance

There I was – alone, away from home and all those everyday things – and there I had the most wonderful emotion, the most wonderful experience one could have – one of falling in love. I remember the exact moment – the suddenness, the excitement, the delight, the overwhelming awe of that happening!

I have wanted to remember, exactly what it was that I was doing at the time, but I never could. The experience must have been so much more emotional and meaningful to me that I have just forgotten it. I guess I was just doodling around or pondering something with my tea or maybe adding another coat of paint to some painting. I vaguely remember noticing a love song to someone called Sarah Lou and wondering, whether there is some big love story about someone called Sarah Lou to have so many songs about love with a girl named that; or maybe the name is just popular among girls, who get songs written about them; or whether maybe it was just a good name to rhyme with “(I love) you” so everybody was using it. Not that I remembered other songs namely. This was a cursory wondering, barely something to be called a thought – most of my mind was probably dealing with something that at the time seemed more important. I remember the song ending for a moment and then continuing on with almost the same rhythm. And there, just at that moment it happened…

“Yes, I want you, too, I want you to be mine…”, a deep hypnotic voice was saying.

Snap!

And then and there I wanted too – I had fallen in love. The ecstasy of the moment is still vividly printed on my mind. No shape – only the sound and the feeling. I stopped doing whatever it was I was doing momentarily. I just went to my tiny computer and looked up the name of this newfound love. Lacrimas Profundere. I did too*, but they were the tears of happiness. And then I plugged in my headphones to get the sound and the feeling sharper and more intense; the sound clearer and more full than the smaller-than-small-laptop speakers could ever give me.

And there I did lay with them, doing nothing else than listening, and not just this one time, either. I came to them time and again – every time I wanted the deep feeling, the dark atmosphere, the longing sounding from the band. I might do it as the last thing before going to sleep or the first thing after my daily excercise. I might go to them to get my head clear of whatever problems I had with what I was doing. It was always a joy, it was always a contentment.

What I don’t understand is, how could it have happened like that, with that unexpected snap. I had listened to it before, I had classified it into the “good hearing” folder. But not before this moment did I feel any of the songs resonating in me deeply like that. Maybe I needed to familiarize myself with them before it could happen. Maybe I just realized at that moment that these were so lifelike a bad guy’s words – just there had been a song with “everytime was just for you” – even with the girl leaving the boy – and then he already sings with this same sensuous voice about another girl, cynically adding “I want you, too” (later I understood that that “too” could mean mutual love instead of what I was hearing in my mind, but to me this song is always about guy wanting another girl soon after splitting up with one – and it got me wondering whether they had planned it just the way it sounds to me).

But, as holiday romances go, this had to end, too. The sad ending came as the beginning hadn’t come – gradually. I got tired of the same songs over and over again, I got bored with the simplicity and similarity of them. I was so detached from this love at the time my vacation ended that I didn’t even look the band up before writing this story – that is five days after seeing internet again. Now I know that they have other albums as well. Maybe I should get some. Maybe I can get more enjoyment squeezed out of it… But I rather believe it would be in vain. This dear small holiday thing was all we could have and I am very much afraid I will ruin the memory when I try to have more time with it…

Soundtrack – Lacrimas Profundere “Ave End”

* Wikipedia says: ‘Their name means “to shed tears” in Latin’

Posted in everyday story, love, music, writing | Leave a comment

Kaks nädalat üksi Vormsil

Jah, ma tegin selle ära. Inimesed vaatavad mind üldiselt imeliku näoga, kui ma neile räägin, et ma lähen kaheks nädalaks üksi Vormsile. Ühendan end igasugustest kommunikatsioonikanalitest lahti ja lihtsalt olen. Ma ei ole veel paljudele saanud rääkida, et tegin ära ja oi kuidas meeldis kah veel.

Niisiis, punkt üks – miks ma läksin? Kas ma olen mingi sotsiofoob või on mul eriliselt stressirohke töö, et on vaja sellist totaalset väljalülitamist? Mitte kumbagi. Mulle meeldib inimestega suhelda – võibolla mitte nii palju kui enamusele, aga siiski. Ma igatsesin tõenäoliselt teie järele rohkem kui teie igatsesite minu järele (ma arvan, et kuna see on subjektiivne hinnang, siis ei saa kuidagi öelda, kas see on reaalselt ka tõsi või mitte, aga arvestades, et teil oli keegigi mind asendamas või vähemalt minu eemalolekut meelest viimas ja minul olin ainult ma ise ja mu mõtted, siis ma pigem arvaks, et ma igatsesin teid rohkem), aga päris hulluks ma üksindusest ei läinud ja isegi imestasin, et midagi sellist ei juhtunud. Ma lausa lootsin, et tuleb selline hirmus üksildus peale, et hakkan seinu mööda üles ronima igatsusest läheduse järgi – tahtsin teada saada, kuidas ma sellega hakkama saan, ja arvasin, et saan rahulikult – ja osutus tõeks hoopis tõsiasi, et päris sellist üksildust peale ei tulnudki. Ja töö on mul vastupidi meeletult hea ja suht vähestressav. Eralduda tahtsin ma sellepärast, et siis õnnestub tegeleda sihikindlalt mingite asjadega, millega ma muidu ei saa tegeleda. Lisaks on siis rohkem tagatud see, et puhkus on tõesti midagi muud kui see igapäevaelu.

Teine punkt, miks praegu? Keset novembrit, kõige koledamal ajal… Aga just sellepärast, et on selline kõige koledam aeg. Tavaliselt ma sellel ajal päikest praktiliselt ei näegi, sest hommikul ja õhtul on pime. Tahtsin näha selle aja ilusat külge, mida näeb eelkõige päevasel ajal. Mul on välja kujunenud, et novembri lõpuks on mul päris sügav masendus sellisest nõmedast ajast. Niisiis otsustasin seda ennetada ja puhata just enne seda kui see sügav masendus peale tuleb, et seda ei tulekski. Teine selline aeg kipub olema veebruari lõpul – märtsi algul. Paistab, kas mõtlen sinna ka midagi välja…

Ja punkt kolm, miks mitte kuskile soojale maale? Sellel on kaks head põhjendust. Esiteks see, et kui ma oleks kuskil soojal maal, siis ma ei teeks ikka neid asju, mille jaoks ma sinna läksin. Ma ei suudaks vastu panna ja ma oleksin praktiliselt ainult õues päikese käes endale aina järgmist kreemikihti peale kandmas ja järjekordset külge päikese poole keeramas ja tõmmusid poolalasti mehi vahtimas. Äärmisel juhul ma loeksin midagi, aga see kipub olema rohkem ajaraiskamine kui midagi mõttekat. Ohh, millal mulle ometi satuks kätte järgmine hea raamat, ikka selline tõsiselt hea… Teine hea põhjus siin juures on see, et need soojamaareisid maksavad piisavalt palju, et panna mind, värsket teise korteri omanikku (keegi üürida ei taha üht 2-toalist korterit Pelgulinnas? 4000+mõõdetavad maksab kuus), mõtlema, kas ma ikka tahan seda raha millegi sellise eest anda. Õnneks õnnestus leida Eestis odavam pakkumine, tehti isegi allahindlust veebis ülevalolevast hinnast…

Allpool tulevad pildid. Enne pilte kirjutan veel vabanduse, et järjekordselt leidsin, et minu pocket-sized Canon on oma aja ära elanud. Pildid on udused. Värvid on paigast ära. Ja pilte ei ole palju, sest see aparaat on õudne energiaröövel! Nimelt need patareid, mis mul fotokas sees olid – spetsiaalsed fotokapatareid, muuseas – said varsti tühjaks. Mul olid kaasas akupatareid ja akupatareide laadija. Ma ei tea, kas asi oli akudes või laadijas, aga igatahes jäi mulje, et need akud ei saa seal energiat juurde. Variant 3 – asi on selles fotokas, sest sellega ma ju testisin, mis värk on, kas saab juba pilti teha või mitte. Igatahes ei suutnud fotokas mulle isegi Change the batteries öelda, kui need "täislaetud" akud sisse panin. Kui ma poest ostsin tavalised AA patareid, siis need vähemalt jaksasid nii palju energiat anda, et fotokas suutis mulle öelda, et Change the batteries…

Niisiis, kus ma olin. Olin ma Vormsil, Rumpo külas, Norrenda puhkemajas. Koht on kena ja perenaine on lahke.

Norrenda puhkemajaVaade härrastemajale duširuumide juurest Minu maja Vasakul duširuumid (maja vastasküljel on WC-d), paremal saun.

Minu käsutuses oli kaminaga tuba – kaminatuba -, milles oli ka elektriradiaator. Mingi ajani ei olnud isegi erilist vajadust iga päev kaminat kütta. Mingist ajast oli, aga see ei olnud ka selline tingimata vältimatu vajadus. Mina, soojaarmastaja nagu olen, muidugi tegin siis iga päev siiski kaminasse ka tule. WC ja duširuumid olid hoovil. Teoreetiliselt oli ka sauna tellimise võimalus, aga kuna ma olen pigem seltskondlik saunataja kui iseseisev, siis ma seda võimalust ei kasutanud.

Minu tuba oli iseenesest mõeldud 4 inimese ööbimiskohaks, aga mina muidugi hõivasin selle üksinda. Siin on ta juba sellisel kujul, milliseks mina ta enda jaoks tegin – kogu selle segadusega, mis mulle meeldib enda ümber näha, et tekiks kodune tunne.

vasakul köök, paremal ateljee 

Vasakul kööginurgas näete laual minu kaasavõetud + kohapeal pakutud teevaru ja hommikusöögi kandikut (konkreetsel korral puder ja moos). Ateljee kujundasin muidugi ise kaasavõetud pakkepaberi rulli ja paberiteibi abil. Liigutasin sellest nurgast ühe voodi lihtsalt ära. Molbertil näete ühte poolikult maali, mis on poolik siiamaani – ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et üks teatud kunstnik peab kõiki minu maale poolikuks. Ühel seinale tõmmatud paanil näete minu "autoportreed" – ühel hetkel nägin oma varjukuju ja joonistasin selle hetke tuju ajel sinna üles. Kaugemale ma seda ei arendanud. küll tekkis sinna hiljem igasuguseid muid märkmeid juurde. Ees voodil näete pabereid, millele oleks saanud maalida, aga mida ma lihtsalt ei jõudnud, sest – irooniline küll – aega ei jätkunud.

Kamin ja minu

See on siis seesama minu tuba eelpoolnähtud nurgast vaadatuna. Päris vasakul näete ühte voodit, mida kasutasin ainult oma kottide panipaigana. Kappi ma ei kasutanud, kuigi see oli toas olemas. Ühe koti taustalt paistab mingil määral välja lahke pererahva poolt pakutud veekeedukann – kes mind tunneb, teab, et ilma teetassita mind peaaegu ei näegi. Järgmiseks on kamin, minu soojaallikas. Ühel korral suutsin seal peal ka oma sokid ära praadida niiet ühe paari jätsingi sinna prügikasti… Järgmiseks minu öölaud minu pisikese läpaka ja suure välise kõvakettaga. Selle nurga valisin ma oma ööbimiskohaks kahel põhjusel: erinevalt teistest võimalikest kohtadest oli seal lausa kolm pistikupesa (kui ühendada ära läpakas, kõvaketas ja mobiili laadija, siis jääb juba lambi jaoks üks pesa puudu!) kui mujal oli max 2. Teine hea põhjus oli see, et narist tekkiv "baldahhiin" tekitab natuke eluruumist eraldumise tunde ja see on omaette mõnus.

Minu päevakava kujunes nii, et hommikul 10 paiku tuli hommikusöök. Selleks ajaks püüdsin üles ärgata ja lõpupoole see mul isegi õnnestus (mina, kes ma argipäeviti tööajal tõusen kell 6!). Peale hommikusööki ma paar tundi maalisin või kirjutasin või lugesin või kudusin ja kuulasin muusikat või istusin niisama ja mõtisklesin.

Siis oli trenniaeg – käisin jooksmas või kõndimas vastavalt sellele, mida mu pulsikella (Polar F11) programm ette nägi. Tegin iga päev trenni ja programmi intensiivsus oli valitud Maximize ja ma tegelikult ületasin seda programmi (sest seal oli ette nähtud 5 korda nädalas versus minu 7) niiet ma loodan, et mu vorm reaalselt paranes selle ajaga mingilgi määral 🙂 Tegelikult oli peremehe poolt pakutud ka variant neilt mõneks päevaks jalgratast laenata, aga kartsin, et siis ma jäängi sõitma ega suuda kuidagi tagasi oma suuremate prioriteetide juurde tulla. Nii palju mul seda puhkust ei olnud, et ma oleks jalgrattasõidust seal ära tüdinud, sest huvitaval kombel on see nauditavam kui jooksmine ja ma ei usu, et asi on suuremas vahemaas või suuremas kiiruses. Niisiis ma ainult kõndisin või jooksin seal ümbruskonnas. Sellest trenniajast kirjutan hiljem rohkem, sest see on aeg, kus ma sain teha neid väheseid fotosid, mida tegelikult oli ka mõtet teha (oleks nad ainult välja ka tulnud…). Ja siis tahan veel kirjeldada mõnesid fotosid, mis jäidki tegemata. Ja nende juurde käivat juttu (Sest pilt võib öelda küll rohkem kui tuhat sõna, aga pilt + tuhat sõna = juba 2000 sõna, eksole. Mitte et ma iga pildi kohta 1000 sõna oleksin valmis kirjutama. Aga igatahes on plaanis natuke iga pildi juurde ka kirjutada. Olgu tehtud või tegemata pilt.). Lisaks tahan ma rääkida marsruutidest, mida käisin. Lisaks on mu läpakas ka üks praktiliselt valmis post, mis sellega seondub… Aga läpakas jäi sinna – loodan pantvangi peagi vabastada ja siis saan selle siia pasteda 🙂

Peale trenni (ja dušši) ma maalisin või kirjutasin või lugesin või kudusin või tegin muid asju, mida erakud ikka omaette teevad ja siis tuli õhtusöök. Või kõndisin ma õhtusööki saama (millega samuti see läpakassejäänud post seondub). Ja siis ma tegin veel kõike seda kuni ma haigutama hakkasin ja siis läksin magama.

Miks ma seda posti juba sealt ei kirjutanud? ma üritasin. Sealsamas sinna jäänud läpakas on ka selle algatus isegi olemas. Aga mida seal ei olnud, oli internet. Selgus selline asi, et üle küla on neil seal olemas küll tasuta WiFi ja ka selles puhkemajade kompleksis oli see olemas, aga mitte minu majas. Õuele paigaldati võimendi ja see tõi wifi minu maja uksest kahe sammu kaugusele ja lähemale olemasolevate seadmetega ei saanud. Niisiis vaatasin ainult ühe korra selle aja jooksul e-maile. Ja kuna mul juba selle ühe korra sees tekkis hirmus kiusatus vastata ühele töö-meilile (lõpuks ei vastanud, sest sõrmed hakaksid seal õues istudes külmetama), siis ma loobusin edaspidi sellest üldse.

Ja see kõik oli üks võrratu puhkus. Ma ei teinud midagi palju, ja sedagi, mida ma tegin, tegin ma väga rahulikus tempos, mõnuga. Olin kahe päevaga välja puhanud ja oleksin suutnud nii elada veel päris kaua, kui elu ei oleks piiri tõmmanud lihtsalt puhkuse lõppemisega. See tunduski alati kõige kummalisem, et ühest küljest ma võiksin jääda sinna elama sellises rütmis jne, teisalt ma väga naudin ka seda elu, mis mul muul ajal on. Ma ei kujuta ette, et mul oleks võimalik neid kahte ühildada kuidagi, eks ma peangi siis niimoodi vaheldumisi tegema neid. Igatahes, praegu olen ma õnnelik. Kui ainult mu asjad siin oleksid iseenesest seni ära korraldunud kui ma ära olin…

Posted in about me, everyday story | Leave a comment

An experiment in soberness

What a party! I danced as I haven’t danced for a long time. I danced even though I didn’t have a partner to flirt with, a partner to bring out my best moves for. In fact I danced with everybody who would dance with me. I danced like crazy even though many songs weren’t anywhere near my favorites, in fact I would disdain them in any other setting (that doesn’t go for all of the songs played there, I would not include songs played by the band, I could’t face M. or K. if I did :P). I danced to every style from folk to reggae to twist to pop to rap. I danced in the slight cold and damp of the august night, having shed any clothes I could, and still sweating. Had there been a man, I would have done what I generally do with them (no need to be more specific right now). I absolutely enjoyed every moment of the time.

Now you must think I was absolutely drunk while doing the things listed above – that is why I started like that anyway, so this is a must – but the fact is that I was not. In fact, I was absolutely sober and still I didn’t have any limits as to what I could do, I could do anything people mostly do only while drunk. How come? How come I was not drunk at a party? How come I didn’t have any inhibitions?

Now let me start from the other beginning. It was lunchtime at our company’s summer days on Naissaar, a small island near Tallinn, when I decided it was time to get something refreshing to drink, meaning something of slight alcoholic persuasion. I checked out what we had there.

  • Beer – predominant refreshing alcoholic drink among men in Estonia, but one I have never developed a taste for. If there is nothing else and I really want something, anything, then I can drink it, but if there is a choice, I’d rather choose something else. But choice is a rare thing to come by…
  • Cider – I have very bad experience with it, my head hurting after drinking it. Not in the morning, oh no – right after finishing the glass. And it doesn’t taste very good – mostly it has too yeasty taste. I do like some exceptional cases of cider – Strongbow, an apple cider that tastes almost like apple juice, only slightly better, and some bottled ciders – but we didn’t have them there. We had something on tap and it didn’t taste inviting.

We actually had some vodka, wine and Jägermeister there as well, but at lunchtime they were not accessible or at least weren’t openly so. I wouldn’t have chosen any of them anyway in that sun.

While checking out the choice, I was thinking about possible reasons why I should want to have something of alcoholic persuasion anyway, why not something non-alcoholic. It was hard to find a justified reason. Why should I want to get drunk? Often I have drunk because it is so tiresome to refuse someone overly kind about offering a drink. Nothing like that in this case. Or because everybody is doing it. Never a good reason. Or that is cool. Well, it was the reason in the beginning when I hadn’t found my inner coolness yet. Or because I would be more open and happy and social when drunk. But I have some cases which would prove exactly opposite.

So I went and sat down again with a bottle of water in my hand and mind working. Could I stay sober all night and still enjoy it? I know it is not so hard to let go of control, let go of that image of calmness and quietness. I know it has always been quite a calculated decision on my part to lose those self-made walls and loosen up – it has not been because of the alcohol. And at other times I couldn’t loosen up and do what I went to do despite deliberate alcohol consumption.

Another thing is that just the night before when some of my friends were visiting, MDW said a sentence that almost started an argument (I am sorry that I. didn’t bother to argue, it would have been interesting) by saying that people don’t need drugs because these only alter the balance of different chemicals in the body, adding nothing the body couldn’t create by itself. I don’t know which part of that very provocative idea is what I. would have argued with, but that thought made me think of all the times I have been drunk and all the times I have been almost sober and how the happiness and communicativeness doesn’t correlate with drunkenness at all. I can do just the same things whether I am drunk or not (which doesn’t make this sentence entirely truth, at least for drugs). Only the physical, unwanted effects really do correlate with alcohol consumption.

So I decided to go through an experiment – I would be sober that entire night and enjoy it as I would have anyway. And this I did – if they didn’t “enhance” the water I drank and I don’t think anyone did.

The most surprising result was that there wasn’t any big difference at all. When others took lead on dancing, I followed up as I would have anyway. When at some point a colleague asked whether it was getting uncool (for lack of better translation) to be sober, I was surprised to hear such a question, this was so not how I felt. People who are too drunk are disgusting no matter how sober I am myself and there weren’t many there. It was fun, it was exhilarating, it was just as a party has to be. Maybe I was a bit more aware of how drunk anyone was. Maybe I had just a bit of more balance and accuracy, but it was not a very big difference – and it was a difference toward the better anyway.

But in a way the feeling of being slightly drunk was there despite of no alcohol and I can’t explain it. The feeling I associate with alcohol must have always been the dancing and water loss and being up late at night? Is it just a reflex to feel as I did? Could it be that people really can be easily uninhibited as they are after drinking – without the bad effects of alcohol of course – but need to knowingly go through the tradition, the formality, the custom of drinking alcohol to let the walls down and act a bit less responsibly? To know everybody expects a bit less reason and logic at that time, that it is okay to be a bit stupid and slow and irresponsible? Could it be we don’t really need alcohol, this is only a placebo and knowing and believing in the effect makes the effect happen?

Whatever it is, I am convinced it is a very interesting phenomena and I will try being sober again soon. I want to get to the bottom of this and I will not waste my money on alcohol any more. Oh, sure, I will sometimes drink it because some of it does taste good or because I would be very cold if I didn’t, but I will never do it only because it is the place and time to drink alcohol and everybody is doing it and so should I.

Posted in about me, alcohol, everyday story, health | Leave a comment

Muhu kirik

Eelviimase päeva õhtul vaatasime kõikide teiste kirikumaalid üle (vaata siit, siit ja siit – seal hulgas paistab tegelikult ka üks minu pilt, see, millest nüüd juttu) – vaatasime neid pilte hulgakesi ja Tiit kommenteeris, et tal olla esialgu hirm olnud, et meil on õigus ja sealt kiriku piltide hulgast ei tulegi midagi välja, aga siis hakkas nägema, et tuleb ikka küll. Puht-arhitektuuriliselt on selle kiriku maja huvitav selle poolest, et ta on kolmeastmeline, iga aste väikese majakese kujuga, kolmnurkse terava katusega. Värava poole paistab altaritagune aken, sissepääs on vastassuunast.

Vaatasin teiste pilte – osad veel poolikud – ja mõistsin kui raske on tegelikult seda pildile saada, et seal on selline harmoonia, selline loogika sees. Ma ka vaatasin neid kõiki pilte ja kuulasin neid kommentaare ja mul hakkas päris kahju, et kõigil teistel on maal sellest huvitava arhitektuuriga ehitisest kui sellisest, aga mul ei ole. Kogu see aeg ma mõtlesin, et kui mina teeksin maja kui sellist, siis kuidas mina tahaksin seda teha. Tiidu kommentaaridest jõudsin järeldusele, et täielik no-no on selle otsevaate tegemine, et kirik jääks peaaegu ornamendina – mis tekitas kiusatuse just seda teha. Ja jätkata seda mitteornamenti muhu rahvaliku ornamendiga – sest need kolmnurkkatused lähevad nii hästi kokku ju Muhu uste, Muhu männa ja muude muhulike mustritega. Ja siis mõtlesin, et mul on ju olemas veel üks lõuend raamil, mis oma pikliku kujuga seda kõrgussesuundumist juba isegi rõhutaks. Tiit arvas, et järgmine päev võiksime kardetud ja sarjatud Üügu pangale minna, millest veel kellelgi head pilti ei ole tulnud. Aga minu iha teha pilt Muhu Püha Katariina kirikust Liival aina suurenes niiet ma küsisin juba õhtul, et äkki ma võin siiski minna tagasi kiriku juurde. Loomulikult ei olnud Tiidul selle vastu midagi, lihtsalt keegi peab mu sinna viima ja pärast ka peale võtma. Ja kui siis Kristel (kellega ma ikka ringi sõitsin) hakkas rääkima, et temaga ma järgmisel päeval Üügu pangale ei saa, sest ta läheb kella 9ks Liivale, siis oli see nagu saatus.

Niisiis ärkasin järgmisel hommikul varem kui teised ja Kristel viis mu Liivale. istusin kiriku juurde maha – ja needus! – avastasin, et mu kolmjalg, mu molbert, ei lase end enam üles panna. Üks kruvi oli ilmselt sõidu peal kõveraks läinud (peangi leidma mõne meesterahva, kes selle tagasi sirgeks saab). Ohkasin, kuna olin sellises situatsioonis – püüdsin ise küll ka korda teha seda, aga ei õnnestunud – ja hakkasin pigem kirikut mõõtma ja joonestama.

Just joonestama, sest ta pidi ju tulema väga täpselt sümmeetriline, et edasi anda oma arhitektuurilist omapära ja sobida selle ornamentlikkuse ideega. Ja seal mõõtes* ja joonestades ma sattusin veel suuremasse vaimustusse kiriku arhitektuurist kui ma olin enne. Kiriku planeerija oli kindlasti numbrite harmooniast äärmiselt huvitatud. Kolme katuse kaks vahet kõrgusse on täpselt samasuured, loomulikult on samad ka kõik katuste teravike nurgad. Kiriku eri astete laiused olid täpselt nii, et kõige kaugem mahtus täpselt kaks korda sellest astme võrra lähemal oleva sisse, ja see omakorda mahtus täpselt kaks korda kõige eesmisse. Ma ei imestaks, kui kiriku laius jaguks neljateistkümnega mingites mõõtühikutes (1 mõõtühik kõige laiema ja keskmise vahe; 2 mõõtühikut keskmise ja väikseima vahe ja 4 mõõtühikut eesmises kuni kiriku keskjooneni – ja see kõik sümmeetriliselt ka teiselpool keskjoont).

Joonestasin selle üles ja siis hakkasin seda lõuendile kandma hoides seda käes – keeruline oli. Aga veel keerulisem oli juba värvimiseni jõudmine, sest paratamatult määrisin ma värviga oma käed ja oma riided ja muidugi ka lõuend ise sai natuke ebaühtlaselt kaetud. Ja – oh õnne! – just siis saabus tagasi Kristel, kes pidi minema teistega Üügu pangale ühinema, kontrollima, et äkki ma tahan siiski ära tulla. Kuna mul see probleem molbertiga oli, siis olin kahel käel nõus. Asjad ruttu kotti ja seadsin end üles Tamse õppebaasi ateljees. Seal, ihuüksi, maalisin maalisin ja maalisin ma vahetpidamatult kuni õhtul kella kuueni. Ainult nii palju oli vahepeal vahet, et teha endale järjekordne tassitäis teed, võtta vastu telefonikõne SEBist (sain positiivse vastuse laenutaotlusele, sain laiendada oma korterit!), küsida kommentaari tagasisaabunud Tiidult.

Seks ajaks oli mul valmis kiriku osa ja hakkasin just planeerima muhulikku ornamenti. Proovisin seda järgi eraldi paberilehel. Esialgu oli mõte teha värviline – pruun nagu kiriku katus; Muhu roosa ja valge ja see kõik sini-sinise taeva taustal. Näitasin kavandit Tiidule ja ta kommenteeris, et tema oli esialgu ideed kuuldes arvanud, et ma teen sellise tugeva oranžiga ja Muhu männaga ornamendi, Muhu kirikaga selline on isegi parem. Aitas mul ka märgata, et hoolimata ornamendi mõõtmise abil pealekandmisest oli siiski üks kolmnurk-viil seal viltu ning soovitas teha heledamaks päikeselaigud kiviaial kiriku väravate ees, väravapostid rohkem välja paistma, et rõhutada sümmeetriat. Tegin seda.

Ornamendi peale värvimisel aga avastasin, et kui ma panen sinna kasvõi sama tumeda värvi kui on eredam pool kiriku katusest,   on see liiga tume ja võtab maha kiriku arhitektuuri võimsuse sellel pildil. Niisiis kahandasin ornamendi domineerimist seda valgega üle tehes ja ka selle ümber heledamaid jooni tõmmates. Hiljem kommenteeris Tiit, et ka see paistis olema täiesti õige valik. Samuti kiitsid pilti mitmed teised. Sh tõsteti esile ka seda, et see pilt jätkub lõuendi servadel, mis raamimisel ei paistaks välja – aga see on sellepärast, et ma ei taha, et seda oleks tingimata vajalik raamida vaid et seda võiks seinale panna ilma selletagi.

Niisiis sain ma pildi valmis kell 18 õhtul. Kogu sella aja jooksul ei olnud ma söönud rohkem kui paar küpsist, mis mul maalikotis selliseks puhuks oli. Olin vaimselt üpris läbi ja läksin siis ja tegin endale süüa – pasta kiirtoidupakk, mis oli mõeldud kahele läks mulle täielikult sisse ja maitses ülihea, selline oli mu väsimus ja nälg. Tulemus ise on aga seda väärt. Olen selle pildi üle väga uhke ja mul oli väga kahju seda Muhumaalt ära tuua, sest see on nii selle koha pilt ja kuulub sinna. See on pilt, mida ma tahaks müüa kellelegi Muhumaal avalikult näitamiseks, kuid ma ei osanud seda võimalust piisavalt ruttu leida, et ta oleks saanud sinna jäädagi.

* Muidugi ma mõõtsin silma järgi mitte mõõdulindiga kirikul ronides niiet mingil määral võib mu arvamus vale olla.

Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 30x90cm

See oligi viimane piltidest, mis ma tegin EKA Avatud Akadeemia maalilaagris Muhumaal Tam
ses. Peale seda ma kohendasin veel natuke ülejäänud pilte ja ka sedasama. Võibolla on nüüd uuesti huvitav üle vaadata ka kõik muud pildid ja sarja sissejuhatus…

Vaata ka:

Posted in art, created, painting | Leave a comment

Päikesepuu

Kolmanda päeva õhtul külastasime Marget Tafelit, Muhu kohalikku keraamikut, tema kodus. Tal on fantastiline kodu ja seda ei hakka ma praegu siin ümber jutustama – minge teinekord ise, ta peab seal ka keraamistuudiot. Mis minu pildi jaoks oluline oli, oli see, et meie juhendaja oli tal palunud välja otsida akvarellmaalid. Oh seda ahhetamist ja ohhetamist, nii fantastilised olid nad! Õpetaja rääkis veel neile juurde ja selle kõige peale tuli endalgi suur tahtmine proovida veel kord akvarellidega teha midagi. Või vähemalt akrüülidega akvarellitehnikas, juba libisesid silme eest mööda maastikud, mida võiks teha, mida proovida veel… Mida teha just akrüülidega, mida saab lasta vahepeal ära kuivada ja mida siis saab teise värviga osaliselt katta – sest akrüül ei sulata alumist värvikihti lahti nagu akvarell.

Kohapeal aga selgus, et me ei lähe järgmisel päeval sugugi mõnd maalilist maastikku maalima, kus kõike seda kerge oleks järgi proovida, vaid hoopis Muhu Katariina kirikut. Sellel kohal on minu jaoks hoopis märgilisem tähendus kui mõnele teisele. Olen kaks aastat käinud seal Aimar Kristersoni juhendamisel maalimas. Juba esimesel korral nägin ma kohta ja mõtet, mida ma tahtsin seal maalida – põlgasin ära kiriku kui sellise, leidsin hoopis, et õigem oleks seal näidata looduse ja inimese – just dogmaatilise ja sellest natuke kalgi inimese – vastasseisu. Proovisin seda maalida, aga välja tuli – minu esimese maalimisaasta kogenematuses ja ärevuses – suveniirpilt, nagu Aimar selle kohta ütles. Nüüdseks seda pilti ei ole enam – kui keegi just teise pildi värvikihi alla ei hakka puurima, et seda sealt kätte saada. Ei ole vajagi – mul on foto olemas ja sellelt näeb igaüks, kui kehv see tulemus oli. Ma ei olnud sellega absoluutselt rahul.

Niiet järgmisel aastal, kui me samamoodi Aimari juhendamise all sinna läksime, siis läksin otsusekindlalt tegema sama pilti uuesti. Ma olin talv läbi mõelnud sellele läbikukkumisele kohas, mis minu jaoks tegelikult oluline oli, sest mul oli olemas tunne, oli mõte, oli motiiv – aga teostus oli kehv. Ega ma endiselt nüüd suurepärane maalija ei olnud. Enamuse aega veetsin kirikut – jäika kivist ähvardavat kirikut – pildile saades. Aimar nägi pilti siis, kui põõsast seal veel ei olnud ja ütles, et varsti hakkame lõpetama, et võiksin ikka seda ka teha. Ja kui ta siis uuesti mu pilti nägi – peaaegu valmis kujul – siis ta vaatas korra seda ja kõndis minema. Kommenteerimata. See oli ilmselt ta jaoks nii ootamatu, mis selle pildiga järsku juhtunud oli. Aga hiljem valis ta just selle välja minu piltide hulgast Koguva Kunstitallis näituse jaoks, seda soovitasid ka mitmed teised kursusekaaslased. Kahjuks ei mäleta, kuidas ta seda kommenteeris lõpuarutelul. Olen ise samuti selle valikuga nõus, see oli tõesti minu eelmise aasta maalidest kõige parem. Maal ise on selline, nagu võite paremaolevalt pildilt näha.

Niisiis peale seda, kui kaks aastat oli seal maalitud ühte asja ja selle edasiandmise vajadus rahuldatud, oli uuesti sinna minek minu jaoks põnev – mis mul seekord õnnestub seal teha? Meenutasin esimese aasta motiiviotsinguid – motiive on seal küllaga. Samuti mõtlesin Tiidu antud ideedele, mida võiks proovida teha, et huvitavam oleks. Üks ideid oli, et püüda erinevaid asju omavahel pildil kokku panna – asju, mis päris elus ei ole koos ega saagi teinekord koos olla. Mõtlesin enda jaoks välja, et seon pildil kiriku enese ja selle vägeva puu, mis ta hoovis kasvab ja iidsed hiied mõttesse toob. Kaks eri religiooni pühapaika – võiks nagu huvitava pildi moodustada? Eriti kuna kirikud tihtipeale just iidsetesse eestlaste pühapaikadesse ehitatigi. Proovisin neid mõttes sättida, kuid ei leidnudki mõttes head kooskõla, kuidas nad olla võiksid.

Nendest mõtetest täiesti eraldiseisvalt lugesin selle kiriku ja selle ümbruse kohta ka Giidi Käsiraamatust Saaremaa ja Muhumaa kohta, mis selleks otstarbeks hangitud oli. Seal tekitas minus huvi see, et selles kirikus olla kuskil ukseava raami sees vana paganlik hauakivi, millel olla ilmapuu kujutatud. Et ehitades ilmselt kasutati vanu hauakive ja see üks kivi on hästi vaadeldav, kui osata õigesse kohta vaadata. Lihtsalt huvi pärast tahtsin näha. Mingil määral olen ma ikka olnud huvitatud ristisõdade-eelsetest eestlaste uskumustest, kasvõi info mõttes, kasvõi fantaseerimise mõttes, mis sellest oleks võinud ilma importusuta kasvada ja mind on alati imestama pannud, kuivõrd põhjalik hävitustöö on sellega läbi viidud – ei ole praktiliselt usutavat teadmist selle kohta. Niiet loomulikult tahtsin seda haruldust näha.

Hommikul läksime kiriku juurde ja kohe sai sinna ka sisse, kuid sellest teadmisest hoolimata, et see kivi seal on, ei Ilmapuu / päikesepuu Liiva kiriku ust raamimasosanud mina seda kuskilt leida. Loomulikult ei hakanud ma aga uksi avama. Kui aga Marget kohale jõudis, siis tema teadis ust, mida avada ning peale loa küsimist ta selle ka avas. Ja see vaatepilt oli jalustrabav! (Vaata vasakult, keera pead samuti vasakule viltu, et õiget pilti näha, selles suunas, nagu ta mõeldud oli. Siin spetsiaalselt ise ei keeranud teda õigeks, et oleks näha nagu ta reaalselt on.) Ma ei kujutanud ette, et seal võib olla nii oskuslikku raidtööd, nii uhket reljeefi, nii selget ja ilusat sümbolismi. Ma kujutasin ette, et see peab olema lihtne, vaevu arusaadav kujutis, mis hea tahtmise ja eelteadmise korral kujutad ette puuks; võibolla kriipsujuku sõdalasena ja jahisarv/küllusesarv teiselpool puud süvend, mis vabalt ka lihtsalt kivi kahjustus võiks olla. Aga ei – kivi on nii täiuslikult vormitud, et mul tekkis tahtmine seda ennast maalida. Unustasin mõtte segada kahte religiooni – kui midagi segada, siis kahte sama religiooni sümbolit! Kahte puud – üht kivilt ja teist päriselus eksiteerivat. Ja üldse tekkis mõningane värske viha ristisõdalaste vastu ja selle religiooni vastu, mida nad esindasid, kui nad meie esivanemate uhke pärandi hävitasid. Ei tahtnud nende religiooni sümbolitega midagi pistmist teha.

Seega kui lõpuks meie ekskursioon kiriku peal lõppes, siis oli mul ka selge, mis ma teen – üles serva päikese Päikesepuult, allaserva tema juured ja keskele tõelise iidse puu kirikuaiast, nii nagu ta seal on. Aga elu teeb ikka keerdkäike meie suurte plaanidega ja nii ma avastasingi, et enam mu akrüülid ei kuiva nii ruttu kui eelmistel päevadel – see on akrüülidega õues maalides üks arvestatav nuhtlus -, sest ilmselt osaliselt ikkagi selle eelmisel õhtul nähtud suurepärase akvarellitehnika mõju all ma vedeldasin värvid palju vedelamaks kui ma tavaliselt teen ja nad hakkasid seal omaette mängima – tegid taustale metsaviiru. Tänu eelmise päeva kogemusele oskasin seda ka hinnata ja jätsin ta siis sinna alles.

Küll maalisin suhteliset tugeva joonega sisse selle päikese päikesepuult ning selle tausta; samuti puu juured. Päikese panin veel keskelt kergelt helendama, nagu oleks tõesti päike sinna püütud (selle osaga veel hetkel 100% rahul ei ole, sest sealt natuke kumab veel läbi hariliku pliiatsi joont, millega ma selle sümmeetria saavutamiseks jooned ette pidin tegema – aga mul ei olnud selleks hetkeks enam korralikku akrüül-valget ja seega lükkasin selle vea parandamise edasi).

Selle päikese maalimise täpse ja küllaltki nüri töö juures mõtiskledes pildi üle ma jõudsin järeldusele, et tegelikult ongi maa ja päike need suhteliselt igavesed, nö kivisseraiutud – ja seega oli minust täiesti õige just need osad teha ornamentidena kivilt. Vastupidiselt on aga puu, mis seal kirikaias seisab, küllaltki kaduv ja tegelikult on see tema kaduvus ka juba nähtav. Seega olekski õige sellele kergelt akvarellilisele taustale ka puu ise, kuigi ta iseenesest küllaltki kõva, tahke, kare ja reljeefne materjal on, küllaltki õrnalt, läbipaistvalt, kaduvalt – akvarellitehnikas – peale maalida. Nii ma tegingi.Päikesepuu Natuke keeruline oli saada sellele natukenegi tihedust – selleks pidin ootama kuni esimene küllaltki märg kiht kuivas ja veel teisegi kihi sama märga värvi lisama.

“See on sul küll üks väga eriline pilt,” oli Tiit Pääsukese vaikne kommentaar, öeldud kerge hingeliigutusega hääles. See on kommentaar, mis mulle kõige enam südamesse läks. Ma loodan, et ma seda hetke, seda häält, seda tunnet kunagi ei unusta… Samuti ütles Tiit hiljem selle kohta, et see olla “meisterlikult tehtud” ja “tõeline kunst” (võrreldes teiste kirikust tehtud maalidega) – oi, ma olin selle sõnakasutuse üle uhke! Ta rääkis ka, mis kohtade pealt sellega veel norida saaks, aga ma otsustasin neid kommentaare siin mitte avaldada 🙂

Kommenteerijaid oli teisigi, nii mõnigi ahhetas, aga kõik ilmselt ei saanud aru ja mõnigi ilmselt põlgas ära, sest sellel pildil on ideed rohkem kui maali. Keegi ei öelnud seda välja, see on see, mida ma ise tunnen. See on fakt, mis mind ennast selle juures häiris – mis tõi meelde need liiklusmärkide kolmnurgad, kus oli sama lugu. Maalimise naudingut ei olnud selles pildis palju ja seda on ka näha.

Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 61x50cm

Vaata ka:

Posted in art, created, painting | 3 Comments

Liiklusmärgid

Mäletatavasti lõpes mu meremaalimine Orissaare sadamas abstraktse mitte-merega. Aga päev seal ei olnud läbi, tahtsin midagi veel ette võtta. Kõigil oli midagi pooleli. Mõistsin, et minu suurim probleem esimese pildiga oli olnud see, et võtsin ette liiga suure motiivi, kus oli nii palju teha, et ma jänni jäin.

Enne laagrisse tulekut koosolekul ja ka mitme loengu käigus oli Tiit maininud, et koolis on neil eraldi kursus “ebatavalised formaadid”, kus nad proovivad igasuguseid eriti laiasid, eriti pikki peenikesi, või ümmargusi jne formaate. Kuidas neid täita nii, et pilt koos püsiks? Samuti võiks see aidata lahti saada oma sissekulunud vaadetest ja õppida maailma teisiti vaatama. Seega olin ma pöördes, kui nägin poes – Kaubamajas muide – kohe peale seda koosolekut müügil kolmnurkseid raame. Müüdi kaks samas suuruses kolmnurka ühe pakina.

Nüüd siis võtsin ühe neist kolmnurkadest kätte ja asetasin ta loogilisel moel – hüpotenuus allpool – endale ette. Eesmärk oli võtta kaugemalt merelt üks tükk ja see sinna peale maalida. Tõstsin pilgu kaugele merele ja – mis ma näen, motiiv! Keset siniseimat suvemerd erepunane poi. Selline värvide kooskõla, et anna olla! Sellise pisikese pildi peal rohkemat ei saagi üldse teha või muidu on ta liiga tihe.

Liiklusmärgid I/2 Niisiis, alustasin taas mere maalimist ja seekord ei olnudki see niiväga sundus ega ebameeldiv. Kui taust sai peale kantud, jõudsin järeldusele, et mere panoraami rõhutamiseks on õigem just laiem ots ülespoole tõsta niiet kiire liigutus ja nii ta oligi. Kauget merd oli küllalt lihtne teha, sai ka lainetus tinglikult peale ja peagi oli taust olemas, ainult “kirss” veel puudu. Mõtlesin, et küsin selle asukoha suhtes nõu Tiidult, aga tema tahtis, et ma siiski ise mõtleksin – ainult niipalju ütles, et liiga ette ei või panna, sest muidu paistab liialt õngekorgi moodi, ja päris keskele ei sobi ka, mida ma ise olin juba samuti mõelnud. Niisiis vasakusse kolmandikku ta tuli, kergelt kõikuv kerges lainetuses. Olin selle kerge mänguga suht rahul. Ja ma olen rahul ka sellega, et päris mitu mu kursusekaaslast seal kiitsid, et see poi olla nii realistlikult maalitud, nagu oleks ma reaalselt midagi sinna peale pannud mitte maalinud. Osad kunstnikud muuseas lisavad veel pildile varjugi, et see illusioon oleks täielikum.

Aga see post pidi olema see erand, kus ma kirjutan korraga kahest pildist. Pealkirigi on mitmuses. Erand saab ta olema ka selles mõttes, et ta saab avaldatud samal päeval kui üks teine – aga muidu ma ei jõua enne piltide esitlemist IRL kuidagi selle pildi kirjeldust üles, mis oleks kõige tähtsam panna üles koos kirjeldusega…

Ja nii see on, et kui üks kolmnurk oli valmis, siis ma hakkasin mõtlema, mida teha teisega. Alguses mõtlesin küll, et poi pilt jääb eraldiseisvaks, aga siis leidsin, et mulle meeldiks teha nn seeria siiski, kuid mis oleks loogiline teine pilt? Mõtlesin, et vastand – meri-maa. Ja pildil peab samuti olema mingi ere tehisobjekt, mis sarnaneks selle merepealsega. Esimene mõte oli liiklusmärk – aga siis peaks tee ka tegema ja see ei sobinud selle lakoonilise pisikese merepildiga kokku, ei sobinud sellele pisikesele kolmnurgale. Spetsiaalselt muide, just selleks otstarbeks, palusin võimaluse netti minna oma kursusekaaslaselt, ja uurisin, misasi ikkagi on poi, misjaoks ta täpselt vajalik on. Iseenesest on ju minule kui asjast kaugelseisvale inimesele täiesti arusaamatu, mis või miks ta on, miks ta just sellel kohal on – kuskil keset merd ja ega mina ei tea isegi seda, kas laev peaks selle poole sõitma või sellest eemale hoidma. Wikipedia artikkel ka väga palju ei aidanud, sest, nagu arvata oligi, on väga eri otstarbega poisid. Niipalju ma suutsin järeldada, et see konkreetne on laevade liiklusmärk – mis tähendusega, seda ma ei saanud teada.

Liiklusmärgina identifitseerimine nagu viitaks, et esimene mõte teha liiklusmärk pildile oligi õige, aga samas kahtlesin selle mõtte headuses. Seekord ei küsinud ka kelleltki nõu. Alles viimasel päeval, kui ma üldse üpriski omaette tegutsesin ja peaaegu ei aimanudki, mida tegid teised, võtsin kätte ja viimase pildina viskasin ta valmis. Võtsin aluseks selle tajutud absurdsuse – minu jaoks on täiesti arusaamatu, misjaoks on liiklusmärk keset merd. See on umbes sama absurdne nagu liiklusmärk keset heinamaad. Ja kuna see on Liiklusmärgid II/2 maine asi, siis kuidagi vajalik on kolmnurk sellele esialgsele nn loogilisele küljele ehitada, esiplaan laialt ja telliskivimärk paremasse serva sarja lõpetama. Niisiis roheline heinamaa ja “telliskivi” märk sinna pildile tulid. Tiit nägi pilti alles siis, kui oli lõpus tööde arutelu – ja tol hetkelgi oli pilt poolik ja värv kuivamas (ei saanud veel valget triipu keskele tõmmata, sest punane ei olnud kuiv). Ja ta ei tahtnudki nende moodsamate asjade kohta midagi suurt öelda, soovitas ainult, et neil võib isegi veel eredam värv olla – tegingi tegelikult siis merd veel sinisemaks ja rohtu ererohelisemaks. Nüüd tundub, et just rohtu peaksin veel kollasega ja võibolla ka kerge valgega täiendama, et esimene serv oleks rohkem esimese serva moodi.

Komplekt tuli välja siis selline. Paigutada võib neid kolmnurki mitmeti, aga kokku nad kuuluvad ja teine pilt esimeseta ei ole isegi eriline vaatamisväärsus, ainult esimesega koos on tal mõte. Kuigi võib vast seda mõtet mõistatada olla põnev, kui ainult teist vaadata.

Akrüül Liiklusmärgid
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 2*28cmx28cmx40cm

Vaata ka:

Posted in art, created, painting | 6 Comments

Relss

Väina tammil käies ma mäletatavasti kartsin merd ja kui ma siis nägin teiste pilte, siis hakkas mul kahju. Nii huvitavaid ja omanäolisi pilte oli merest! Ja kuna olime minemas Orissaare sadamasse, siis võtsin juba ette eesmärgiks, et teen pildi merest ja võtan kohe ette suts laiema formaadi, et seda teha. Mäletasin enamvähem ka vaateid, mis seal sadamas võtta oli eelmisest aastast, kui tegin seal pildi soolikarohust ja isegi koht oli enamvähem teada mul enne kohaleminekut. Seega, täis otsusekindlust, teadaolev formaat peos jõudsime kohale. Kohapeal leidus küll ka teisi vaateid, mida Tiit meile välja tõi ja millest mõned tõesti huvitavad oleksid olnud.

Jäin oma idee juurde – maalin merd nii, et oleks olemas nii rannalähedane madal meri kui ka kaugem ja sügavam. Originaal Kohapeal jäi silma üks kõrkjaviir, mis ääristas paatide vettelaskmiskohta. Vettelaskmiskoht oli iseenesest kaks rauast relssi, mis vette suundusid. See kõik oli suht hea kompositsioon – liikumine, eri värvid – kõik, mis on enne vaja kui hea pilt tulla võib.

Hakkasin siis tegema – joonistasin üldpildi pliiatsiga taustale, kõik sobis. Kandsin taustale umbkaudse tumedama tooni ja seda vaikselt ettepoole muutsin rohekamaks-kollakamaks, nagu meri on. Alus sobis. Siis püüdsin kõrkja värvi leida. Ja sellel kohal jäin ma jänni – no ei leia õiget värvi, ei suuda teha neid õrna ja kõrkjalikuna kuidagi. Sellel ajal käis ka Tiit vaatamas ja käskis aga edasi lasta, et küll tuleb. Proovisin ja proovisin – aga ei tulnud.

Üks hetk sai kõrini. Tundus, et ma punnitan ilmaasjata, sunnin end tegema asja, mida ma tegelikult teha ei taha ja ei naudi üldse. See, et ma püüdsin teha mingit konkreetset asja, ahistas mind, piiras. Ma ei tundnud kunstnikuvabadust, olin ainult närvis.

Niisiis võtsin kätte ja jätkasin tööd merele vaatamata, lastes hoopis fantaasial lennata ja pildil kooruda sellisena nagu ta iganes tuleb. Oli küll kahju, et ei saanud siiski oma merepilti, aga nauding iseeneses oli mu jaoks tähtsam ja nii jätkasin liikumist nagu ma seda sel pildil nägin. Koorus välja ka seda, mida ma enne ei näinudki. Samas oli lõpuks seal kõik olemas – olid kõrkjad, oli relss, mis merele viis… Oli isegi paadike, mis sedamööda merre oli läinud.

Mingil hetkel otsisin ise Tiidu üles ja rääkisin, et ma ei suutnud esialgset motiivi teha ja sodisin kõik üle jRelss (lõplik)a ta algul tuli minuga kaasa selle mõttega, et vaadata, kas ehk siiski asja saab sellest, aga kui kohale jõudis siis kahetses, et enam tõesti ei hakka seda üle maalima, sest see abstraktne kujund seal on juba asi iseeneses ja ei taha enam hakata seda rikkuma. Niisiis sain vabad käed pildile säravamaid toone juurde panna ja lõpetada ta sellisel kujul nagu ta on. Selline ta siis lõpuks sai, ma ise olen peaaegu rahul.

Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 60×20cm

Vaata ka:

Posted in art, created, painting | 6 Comments

Kruusakarjäär

Järgmiseks peale maanteed läksime samal päeval kruusakarjääri Koguva küla taga. Olin ausaltöelda ennelõunasest maalimisest väsinud ja ei tahtnudki eriti mingit pilti teha ja sama lugu oli mitmete teistega. Mõtlesin võtta motiiviks midagi karjääriga väheseonduvat, nagu nii mõnigi teine, aga samas on mul komme, et pilt peaks kajastama mingilgi määral seda kohta. Mõtlesin roostetavatele elektrikappidele ja postidele ja majadele. Riina aga ärgitas mind, et ma pean tingimata kivi maalima, et mul tulla see nii hästi välja. Võtsin siis taas end kokku ja võtsin pisikese formaadiga aluse kaasa (sest suurt ma ilmselt poleks jõudnud enne ööd) ja hakkasin motiivi otsima.

Kohti oli mitmeid – suuremaid ja väiksemaid kive, erinevaid karjäärinõlvu, isegi eri värvides niivõrd kuivõrd kruusakivi saab olla eri värvi. Lõpuks leidsin koha, kus peenikesest purusest seinast paistis välja kaks nukki suurema kivi vööndeid, mis olid üllatavalt regulaarsete pragudega, meenutades niimoodi telliskiviseina. Üks neist veel heledam ja teine tumedam. Ja üle selle paistmas päikesesäras karjäärinõlv, sellel säramas roheline rohi. Motiivi küllalt.

IMG_0002IMG_0003IMG_0004Lõpuks motiiv

Ma olin maalimas teistest täiesti eemal, isegi eraldi karjääriaugus, ja seega ei saanud töö tegemise jooksul kordagi Tiidult nõugi küsida. Aga mulle meeldibki tegelikult üksinduses maalida väga, kahju ainult on, et nii ei saa asjatundlikku nõu. Tegin pildi valmis omaette ja jalutasin teiste juurde tagasi tundega, et jälle on pilt nässu läinud, sest tundsin, et Kruusakarjäär (maal)hinge ei ole sees, värv on elutu, maalioskus paistab lapsik. Aga ka siis teised ütlesid, et on ju hea küll jne ja isegi Tiit teatud mööndustega pidas normaalseks – mööndus siis selle suhtes, kui ma ülalt servast “narmad” ehk rohu ära kaotan, vähemalt sellise regulaarse nagu ta mul oli, ja kivid vähem telliskivilikuks teen, eri suuruse ja kujuga kive tekitan. Seda kõike ma viimasel päeval ka tegin, kui mul teised tööd olid korras. Ta on siiski endiselt minu arvates kõige kehvem pilt sellest laagrist.

Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 35x27cm

Aga vaadake vähemalt neid fotosid, mis ma karjääris tegin – osad motiivi otsides, osad lihtsalt kuna olid huvitavad.

IMG_0006IMG_0007IMG_0008IMG_0009IMG_0010IMG_0011IMG_0012

Vaata ka:

Posted in art, created, painting | 7 Comments