Kolmanda päeva õhtul külastasime Marget Tafelit, Muhu kohalikku keraamikut, tema kodus. Tal on fantastiline kodu ja seda ei hakka ma praegu siin ümber jutustama – minge teinekord ise, ta peab seal ka keraamistuudiot. Mis minu pildi jaoks oluline oli, oli see, et meie juhendaja oli tal palunud välja otsida akvarellmaalid. Oh seda ahhetamist ja ohhetamist, nii fantastilised olid nad! Õpetaja rääkis veel neile juurde ja selle kõige peale tuli endalgi suur tahtmine proovida veel kord akvarellidega teha midagi. Või vähemalt akrüülidega akvarellitehnikas, juba libisesid silme eest mööda maastikud, mida võiks teha, mida proovida veel… Mida teha just akrüülidega, mida saab lasta vahepeal ära kuivada ja mida siis saab teise värviga osaliselt katta – sest akrüül ei sulata alumist värvikihti lahti nagu akvarell.

Kohapeal aga selgus, et me ei lähe järgmisel päeval sugugi mõnd maalilist maastikku maalima, kus kõike seda kerge oleks järgi proovida, vaid hoopis Muhu Katariina kirikut. Sellel kohal on minu jaoks hoopis märgilisem tähendus kui mõnele teisele. Olen kaks aastat käinud seal Aimar Kristersoni juhendamisel maalimas. Juba esimesel korral nägin ma kohta ja mõtet, mida ma tahtsin seal maalida – põlgasin ära kiriku kui sellise, leidsin hoopis, et õigem oleks seal näidata looduse ja inimese – just dogmaatilise ja sellest natuke kalgi inimese – vastasseisu. Proovisin seda maalida, aga välja tuli – minu esimese maalimisaasta kogenematuses ja ärevuses – suveniirpilt, nagu Aimar selle kohta ütles. Nüüdseks seda pilti ei ole enam – kui keegi just teise pildi värvikihi alla ei hakka puurima, et seda sealt kätte saada. Ei ole vajagi – mul on foto olemas ja sellelt näeb igaüks, kui kehv see tulemus oli. Ma ei olnud sellega absoluutselt rahul.

Niiet järgmisel aastal, kui me samamoodi Aimari juhendamise all sinna läksime, siis läksin otsusekindlalt tegema sama pilti uuesti. Ma olin talv läbi mõelnud sellele läbikukkumisele kohas, mis minu jaoks tegelikult oluline oli, sest mul oli olemas tunne, oli mõte, oli motiiv – aga teostus oli kehv. Ega ma endiselt nüüd suurepärane maalija ei olnud. Enamuse aega veetsin kirikut – jäika kivist ähvardavat kirikut – pildile saades. Aimar nägi pilti siis, kui põõsast seal veel ei olnud ja ütles, et varsti hakkame lõpetama, et võiksin ikka seda ka teha. Ja kui ta siis uuesti mu pilti nägi – peaaegu valmis kujul – siis ta vaatas korra seda ja kõndis minema. Kommenteerimata. See oli ilmselt ta jaoks nii ootamatu, mis selle pildiga järsku juhtunud oli. Aga hiljem valis ta just selle välja minu piltide hulgast Koguva Kunstitallis näituse jaoks, seda soovitasid ka mitmed teised kursusekaaslased. Kahjuks ei mäleta, kuidas ta seda kommenteeris lõpuarutelul. Olen ise samuti selle valikuga nõus, see oli tõesti minu eelmise aasta maalidest kõige parem. Maal ise on selline, nagu võite paremaolevalt pildilt näha.

Niisiis peale seda, kui kaks aastat oli seal maalitud ühte asja ja selle edasiandmise vajadus rahuldatud, oli uuesti sinna minek minu jaoks põnev – mis mul seekord õnnestub seal teha? Meenutasin esimese aasta motiiviotsinguid – motiive on seal küllaga. Samuti mõtlesin Tiidu antud ideedele, mida võiks proovida teha, et huvitavam oleks. Üks ideid oli, et püüda erinevaid asju omavahel pildil kokku panna – asju, mis päris elus ei ole koos ega saagi teinekord koos olla. Mõtlesin enda jaoks välja, et seon pildil kiriku enese ja selle vägeva puu, mis ta hoovis kasvab ja iidsed hiied mõttesse toob. Kaks eri religiooni pühapaika – võiks nagu huvitava pildi moodustada? Eriti kuna kirikud tihtipeale just iidsetesse eestlaste pühapaikadesse ehitatigi. Proovisin neid mõttes sättida, kuid ei leidnudki mõttes head kooskõla, kuidas nad olla võiksid.

Nendest mõtetest täiesti eraldiseisvalt lugesin selle kiriku ja selle ümbruse kohta ka Giidi Käsiraamatust Saaremaa ja Muhumaa kohta, mis selleks otstarbeks hangitud oli. Seal tekitas minus huvi see, et selles kirikus olla kuskil ukseava raami sees vana paganlik hauakivi, millel olla ilmapuu kujutatud. Et ehitades ilmselt kasutati vanu hauakive ja see üks kivi on hästi vaadeldav, kui osata õigesse kohta vaadata. Lihtsalt huvi pärast tahtsin näha. Mingil määral olen ma ikka olnud huvitatud ristisõdade-eelsetest eestlaste uskumustest, kasvõi info mõttes, kasvõi fantaseerimise mõttes, mis sellest oleks võinud ilma importusuta kasvada ja mind on alati imestama pannud, kuivõrd põhjalik hävitustöö on sellega läbi viidud – ei ole praktiliselt usutavat teadmist selle kohta. Niiet loomulikult tahtsin seda haruldust näha.

Hommikul läksime kiriku juurde ja kohe sai sinna ka sisse, kuid sellest teadmisest hoolimata, et see kivi seal on, ei osanud mina seda kuskilt leida. Loomulikult ei hakanud ma aga uksi avama. Kui aga Marget kohale jõudis, siis tema teadis ust, mida avada ning peale loa küsimist ta selle ka avas. Ja see vaatepilt oli jalustrabav! (Vaata vasakult, keera pead samuti vasakule viltu, et õiget pilti näha, selles suunas, nagu ta mõeldud oli. Siin spetsiaalselt ise ei keeranud teda õigeks, et oleks näha nagu ta reaalselt on.) Ma ei kujutanud ette, et seal võib olla nii oskuslikku raidtööd, nii uhket reljeefi, nii selget ja ilusat sümbolismi. Ma kujutasin ette, et see peab olema lihtne, vaevu arusaadav kujutis, mis hea tahtmise ja eelteadmise korral kujutad ette puuks; võibolla kriipsujuku sõdalasena ja jahisarv/küllusesarv teiselpool puud süvend, mis vabalt ka lihtsalt kivi kahjustus võiks olla. Aga ei – kivi on nii täiuslikult vormitud, et mul tekkis tahtmine seda ennast maalida. Unustasin mõtte segada kahte religiooni – kui midagi segada, siis kahte sama religiooni sümbolit! Kahte puud – üht kivilt ja teist päriselus eksiteerivat. Ja üldse tekkis mõningane värske viha ristisõdalaste vastu ja selle religiooni vastu, mida nad esindasid, kui nad meie esivanemate uhke pärandi hävitasid. Ei tahtnud nende religiooni sümbolitega midagi pistmist teha.

Seega kui lõpuks meie ekskursioon kiriku peal lõppes, siis oli mul ka selge, mis ma teen – üles serva päikese Päikesepuult, allaserva tema juured ja keskele tõelise iidse puu kirikuaiast, nii nagu ta seal on. Aga elu teeb ikka keerdkäike meie suurte plaanidega ja nii ma avastasingi, et enam mu akrüülid ei kuiva nii ruttu kui eelmistel päevadel – see on akrüülidega õues maalides üks arvestatav nuhtlus -, sest ilmselt osaliselt ikkagi selle eelmisel õhtul nähtud suurepärase akvarellitehnika mõju all ma vedeldasin värvid palju vedelamaks kui ma tavaliselt teen ja nad hakkasid seal omaette mängima – tegid taustale metsaviiru. Tänu eelmise päeva kogemusele oskasin seda ka hinnata ja jätsin ta siis sinna alles.

Küll maalisin suhteliset tugeva joonega sisse selle päikese päikesepuult ning selle tausta; samuti puu juured. Päikese panin veel keskelt kergelt helendama, nagu oleks tõesti päike sinna püütud (selle osaga veel hetkel 100% rahul ei ole, sest sealt natuke kumab veel läbi hariliku pliiatsi joont, millega ma selle sümmeetria saavutamiseks jooned ette pidin tegema – aga mul ei olnud selleks hetkeks enam korralikku akrüül-valget ja seega lükkasin selle vea parandamise edasi).

Selle päikese maalimise täpse ja küllaltki nüri töö juures mõtiskledes pildi üle ma jõudsin järeldusele, et tegelikult ongi maa ja päike need suhteliselt igavesed, nö kivisseraiutud – ja seega oli minust täiesti õige just need osad teha ornamentidena kivilt. Vastupidiselt on aga puu, mis seal kirikaias seisab, küllaltki kaduv ja tegelikult on see tema kaduvus ka juba nähtav. Seega olekski õige sellele kergelt akvarellilisele taustale ka puu ise, kuigi ta iseenesest küllaltki kõva, tahke, kare ja reljeefne materjal on, küllaltki õrnalt, läbipaistvalt, kaduvalt – akvarellitehnikas – peale maalida. Nii ma tegingi. Natuke keeruline oli saada sellele natukenegi tihedust – selleks pidin ootama kuni esimene küllaltki märg kiht kuivas ja veel teisegi kihi sama märga värvi lisama.

“See on sul küll üks väga eriline pilt,” oli Tiit Pääsukese vaikne kommentaar, öeldud kerge hingeliigutusega hääles. See on kommentaar, mis mulle kõige enam südamesse läks. Ma loodan, et ma seda hetke, seda häält, seda tunnet kunagi ei unusta… Samuti ütles Tiit hiljem selle kohta, et see olla “meisterlikult tehtud” ja “tõeline kunst” (võrreldes teiste kirikust tehtud maalidega) – oi, ma olin selle sõnakasutuse üle uhke! Ta rääkis ka, mis kohtade pealt sellega veel norida saaks, aga ma otsustasin neid kommentaare siin mitte avaldada 🙂

Kommenteerijaid oli teisigi, nii mõnigi ahhetas, aga kõik ilmselt ei saanud aru ja mõnigi ilmselt põlgas ära, sest sellel pildil on ideed rohkem kui maali. Keegi ei öelnud seda välja, see on see, mida ma ise tunnen. See on fakt, mis mind ennast selle juures häiris – mis tõi meelde need liiklusmärkide kolmnurgad, kus oli sama lugu. Maalimise naudingut ei olnud selles pildis palju ja seda on ka näha.

Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 61x50cm

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Väina tamm
• Kruusakarjäär
• Relss
• Liiklusmärgid
• Muhu kirik