Väina tammil käies ma mäletatavasti kartsin merd ja kui ma siis nägin teiste pilte, siis hakkas mul kahju. Nii huvitavaid ja omanäolisi pilte oli merest! Ja kuna olime minemas Orissaare sadamasse, siis võtsin juba ette eesmärgiks, et teen pildi merest ja võtan kohe ette suts laiema formaadi, et seda teha. Mäletasin enamvähem ka vaateid, mis seal sadamas võtta oli eelmisest aastast, kui tegin seal pildi soolikarohust ja isegi koht oli enamvähem teada mul enne kohaleminekut. Seega, täis otsusekindlust, teadaolev formaat peos jõudsime kohale. Kohapeal leidus küll ka teisi vaateid, mida Tiit meile välja tõi ja millest mõned tõesti huvitavad oleksid olnud.

Jäin oma idee juurde – maalin merd nii, et oleks olemas nii rannalähedane madal meri kui ka kaugem ja sügavam. Kohapeal jäi silma üks kõrkjaviir, mis ääristas paatide vettelaskmiskohta. Vettelaskmiskoht oli iseenesest kaks rauast relssi, mis vette suundusid. See kõik oli suht hea kompositsioon – liikumine, eri värvid – kõik, mis on enne vaja kui hea pilt tulla võib.

Hakkasin siis tegema – joonistasin üldpildi pliiatsiga taustale, kõik sobis. Kandsin taustale umbkaudse tumedama tooni ja seda vaikselt ettepoole muutsin rohekamaks-kollakamaks, nagu meri on. Alus sobis. Siis püüdsin kõrkja värvi leida. Ja sellel kohal jäin ma jänni – no ei leia õiget värvi, ei suuda teha neid õrna ja kõrkjalikuna kuidagi. Sellel ajal käis ka Tiit vaatamas ja käskis aga edasi lasta, et küll tuleb. Proovisin ja proovisin – aga ei tulnud.

Üks hetk sai kõrini. Tundus, et ma punnitan ilmaasjata, sunnin end tegema asja, mida ma tegelikult teha ei taha ja ei naudi üldse. See, et ma püüdsin teha mingit konkreetset asja, ahistas mind, piiras. Ma ei tundnud kunstnikuvabadust, olin ainult närvis.

Niisiis võtsin kätte ja jätkasin tööd merele vaatamata, lastes hoopis fantaasial lennata ja pildil kooruda sellisena nagu ta iganes tuleb. Oli küll kahju, et ei saanud siiski oma merepilti, aga nauding iseeneses oli mu jaoks tähtsam ja nii jätkasin liikumist nagu ma seda sel pildil nägin. Koorus välja ka seda, mida ma enne ei näinudki. Samas oli lõpuks seal kõik olemas – olid kõrkjad, oli relss, mis merele viis… Oli isegi paadike, mis sedamööda merre oli läinud.

Mingil hetkel otsisin ise Tiidu üles ja rääkisin, et ma ei suutnud esialgset motiivi teha ja sodisin kõik üle ja ta algul tuli minuga kaasa selle mõttega, et vaadata, kas ehk siiski asja saab sellest, aga kui kohale jõudis siis kahetses, et enam tõesti ei hakka seda üle maalima, sest see abstraktne kujund seal on juba asi iseeneses ja ei taha enam hakata seda rikkuma. Niisiis sain vabad käed pildile säravamaid toone juurde panna ja lõpetada ta sellisel kujul nagu ta on. Selline ta siis lõpuks sai, ma ise olen peaaegu rahul.

Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 60×20cm

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Väina tamm
• Kruusakarjäär
• Liiklusmärgid
• Päikesepuu
• Muhu kirik