Ma kirjutan seda päikselisest Hispaaniast. Ma ei ole siin puhkusel – ma töötan. Ma ei ole siin ka töölähetusel, ja mul ei ole siin töökohta. Ma töötan arvutiga, suurem osa ajast online, ja elan kus iganes ma tahan. Järgmine nädal ma ei ole enam Hispaanias vaid hakkan sõitma vaikselt kodu suunas. Ma olen digitaalne nomaad – 38-aastane ja värskelt alustanud.

Mulle on alati meeldinud reisida, aga mul on ka alati olnud seda ka keeruline korraldada. Väiksena rääkisin ikka, et kui ma suureks saan, siis lähen ma „soojale maale“ elama. Natukene suuremana kadestasin kõiki neid, kes võisid lihtsalt kätte võtta ja minna kuskile vahetusõpilaseks või lihtsalt välismaale õppima. Mul endal ei tulnud see kordagi pähegi, kuigi sisimas oli see igatsus olemas. Ma ei tulnud isegi selle peale, et võiks uurida võimalusi – tundus, et need, kes käisid, olid ikka tase omaette oma julguse ja sotsiaalsete oskuste poolest, ja mina ei tundunud olevat nendega võrreldavgi. 

See ei olnud samas selline kõikehõlmav tunnusjoon, et ma oleks kõik need aastad ainult reisimisest igatsedes elanud. See lõi lihtsalt uuesti ja uuesti välja, kui vastav situatsioon tekkis. Ma käisin reisidel ja nautisin neid sõltumata sellest, millised nad olid. Reisi rutiinid (nagu lennukis sõitmine või lennujaamas vaba pistikupesa leidmine) või tekkinud komplikatsioonid olid ikka midagi meenutamist väärivat mitte kurnavat või hirmutavat (muidugi midagi väga hullu pole ka juhtunud). Isegi tööreise ma nautisin. Lihtsalt saada osa hoopis teistsugusest elust, isegi kui istud päevad otsa kellegi kontoris. Kultuuriruum on siiski teistmoodi, söögid ja õhkkond ja… Mul ei saanud kunagi tööreisidest küllalt. 

Esimest korda täiskasvanuna saingi aru, et reisimine midagi rohkemat mu jaoks tähendab, kui mulle pakuti tööd, mille raames Rootsi-sõit oleks tavapärane ning ka mujale oleks küllalt tihti sõidutatud. Ma olin sellest pakkumisest vaimustunud! Olen üksikema, ja kui läksin koju ja rääkisin sellest pakkumisest kogu vaimustuses oma siis 9-aastasele pojale, siis tema jooksis nuttes teise tuppa. Mina olin mõelnud, et mu alati abivalmis vanemad saavad ju nende reiside ajal teda hoida, kuid poja jaoks oli see liig. Raske südamega loobusin sellest pakkumisest, sest mu poeg vajas mind enda juures. Ma tean – on küllalt vanemaid, kes jätavadki oma lapse oma vanemate või kellegi hoolde ja lähevadki välismaale tööle, või isegi elama. Mina ei oleks seda eales suutnud oma lapsele teha. Ma igatsesin reisida, kuid ma pidin seda tegema vähemal määral. Õnneks oli globaalsel firmal, kuhu kandideerisin, võimalik ka sellisele positsioonile võtta – lootuses, et mõne aasta pärast mu poeg ei vaja mind enam sellisel määral ja saan rohkem oma reisihimu rahuldada.

Nautisin siis neid reise, mida siiski harva julgesin endale lubada. Tutvusin ühe ameeriklasega, kellega algas mul pikaajaline kaugsuhe. Töö tõttu ei saanud tema Eestis elada ning külastasime siis üksteist, nii harva kui puhkust sai, ühe või teise pool. Lõpuks palus ta mind endale naiseks ja koos pojaga enda juurde kolida. See mõte oli minu jaoks vaimustav. Tegime suuri plaane ja minuga koos oli poeg heal meelel nõus välismaale elama minema – eriti USAsse, kus ta keeleoskus oleks juba hea olnud. Aga seekord tuli takistus mujalt – boyfriend otsustas plaanidest siiski loobuda. Olime jõudnud juba perele, sõpradele ja tuttavatele oma plaanidest öelda, olin jõudnud juba loobuda oma tollasest kodust, olin jõudnud juba hakata oma töökohas otsida võimalust kolida positsioonile USAs. 

Pettumusest ja kaotusvalust langesin depressiooni. Iga väiksemgi liigutus oli raske, aga poeg vajas kasvatamist ja see kohusetunne mind sealt masendusesoost välja tõmbas. Nimelt algasid pojal koolis raskused, mille tõttu vahetasime pea iga aasta ta kooli. Ma pidin oma poja eest seisma, et tema ei peaks kannatama sellest, et minul selline depressioon peal on. Ma võitlesingi tema eest; vahetasime koole ja elukohti püüdes leida sobivamat keskkonda siinsamas Eestis, kuid päris sobivat ei leidnudki.

Ühel hetkel mõtlesin, et kui me nagunii peame taas kooli vahetama, siis äkki koliks ikkagi mõnda muusse riiki, kus ehk ka toetussüsteemid on lapsele sobivamad – kuigi mul ei ole seal elukaaslast ootamas. Ma olin juba nii valmis, nii tahtmist täis, kui see boyfriendi otsus tuli asi katkestada. Jätkasin firma sees teistele positsioonidele kandideerimist ning saatsin ka avalikele töökuulutustele CV-sid. Kuid niipalju kui ma kirjelduse ja asukoha järgi sobivatele positsioonidele ka kandideerisin, keegi ei võtnud minuga isegi ühendust. Niipalju siis sellest, et globaalse firma sees on võimalik kergesti teise riiki elama minna! Töökaaslaste hulgas nägin selliseid juhtumeid küll, aga alati tuli initsiatiiv neid mujale suunata väljastpoolt, ja nii ma ei saanud ka õppida nende käest, kuidas seda teoks teha, nii et lõpuks ei tulnud midagi ka sellest mõttest. 

Töökohal seis muutus. Meie meeskond läks laiali erinevates suundades. Üks mu kolleeg läks tööle ühte startuppi, mille esimesed sihtturud olid Hispaania ja Austraalia. See kõlas väga põnevalt juba selle võimaluse poolest kuskil välismaal pikemalt töötada ning ka temaatika oli mulle osaliselt tuttav, tuttavatest inimestest ees rääkimata – ja loomulikult oli neil ka minusugust inimest vaja. Leppisime minu tööandja juures kokku vähendatud koormuses ja selles, et võin oma tööd teha asukohast sõltumatult (nagunii töötasin suurema osa ajast juba kodust) – nad ei tahtnud mind päriselt ära lasta ja ma heal meelel jäin veel osaliselt ka sinna. Tegin oma ettevõtte, mille alt pakkusin oma saadaval olevaid töötunde siis endise kolleegi firmale eesmärgiga, et hägusalt määratletud „sügisest“ on vaja mul Hispaaniasse kolida. 

Ma olin kindel, et see nii lähebki, niiet vaikselt tegin ettevalmistusi. Sain liigsetest asjadest lahti – osad prügimäele, osad andsin soovijatele ära või müüsin odava hinna eest. Kuna elasime üürikorteris, siis kolisime nüüd mu vanemate poole, kes on alati valmis meid vastu võtma. Poeg ei suutnud otsustada, kas ta tahaks minuga kaasa tulla või mitte – ja mittetulemise puhul oleks ta nagunii mu vanemate juurde läinud niiet see oli tal hea võimalus järgi proovida, kas ta tahaks seal olla. Valmistusime hoolega…

Kui tuli järsku suunamuutus startupilt… Praegu keskendume Austraalia turule, Hispaania ei ole veel valmis. See oli mulle tohutu šokk – ma tõesti uskusin, et sel korral läheb tõesti kolimiseks. Pettumus oli nii suur, et ma ei suutnud sel päeval seda sõnastadagi, milles see oli. Austraalia on ju ka tore koht? Sinna ma ei oleks ilmselt esimeses järjekorras minemas, aga no siis..? Seadsin end siis sellesse järjekorda, aga ikka oli neid, kes olid sinna saatmiseks sobivamad antud hetkel. Neid tuli ka väljastpoolt firmat, keda saadeti praktiliselt otse kohapeale. Igal üksikul juhul põhjendatud otsus ja ma ei pea neile viha sellepärast, firma peab ikka oma huvidest lähtuma. Aga endal oli sant tunne, sest no oleks ju ka tahtnud.

Tegelikult oli asi minu jaoks hoopis põhimõttelisem. Ma olin neid usaldanud. Nii nagu ma olin usaldanud ka kõiki eelnevaid variante, mida olin proovinud. Aga nende huvid ei ole minu huvid, niiet kuidas ma saakski eeldada, et nemad minule vajalikul moel käituvad? Ma sain peale paarinädalast mossitamist lõpuks ometi aru, et ma ei saa sellises asjas mitte kedagi teist usaldada – kui ma tahan välismaal elada ja töötada, siis ma pean selle endale ise korraldama! Ongi mul suurem vabadus, kus ma viibin, kui kaua ja kas ja millal tulen tagasi.

Paljud vajalikud ettevalmistused olid juba tehtud. Mu kulud olid vähenenud kui vanemate poole kolisime, ja odavamaid AirBnBsid peaks saama ju kuu aega üürida kokku sarnase raha eest kui üks korter Tallinnas koos igasuguste kommunaalidega (mida AirBnB’s ma ju ei maksa eraldi). Minu vajadused ei ole suured – omaette tuba, milles on voodi ja wifi; soovituslikult ka arvutilaud. Poeg jääb vanemate juurde – ta on nüüdseks juba 16, saab kenasti ilma minuta hakkama, ja talle selline ränduri eluviis ei sobi. Miskipärast oli mul kohe see tunne, et ma lähen autoga mitte ei lenda – saab rohkem asju kaasa võtta, tuttav auto on turvapaik ja sellega saab kohale sõita igasugustesse põnevatesse väikestesse külakestesse, mis annavad vastavatest riikidest hoopis teise pildi kui lendudel varemgi külastatud suurlinnad. Kindlasti jään ma turvalistesse EU piiridesse, mujal on risk, eriti üksi minnes, liiga suur. Ja üksi ma lähen, sest ma tegelikult naudin üksiolekut, ja praktiliselt igapäevaselt on mul telefonikonverentsid kolleegidega ühest või teisest kohast.  Sissetulek jääb mul püsima, sest oma tööd saan endiselt jätkata online ja palka saan kaardiga makstes kasutada või automaadist välja võtta. 

Otsustasin selle igal juhul ära teha – isegi kui see ei ole nii hea, kui ma ette kujutan, siis kui ma seda ei prooviks, ma piinleks kogu ülejäänud elu küsimuse all, et mis siis kui ma oleks läinud? Seega võtsin kontakti sõbraga, kes lihtsalt Lõuna-Euroopasse kolis, aga koos hobusega, ja tänu sellele läbi Euroopa sinna sõitma pidi. Temaga räägitu põhjal koostasin checklisti, mis ettevalmistused tuleb teha. See koosnes dokumentidest, mis on vaja kaasa võtta (nii auto kui minu enda kohta); arstidest, keda võiks enne külastada (hambaarst leidiski ühe augu, ei oleks tahtnud seda reisil valutada); asjadest, mis on kasulik kaasa võtta; inimestest, kellega peaks tingimata rääkima minu minekust või kellega tahaks lihtsalt koos aega veeta enne… Oma ärevuse maha rahustamiseks seadsin ka selge piiri, et jõuludeks tulen tagasi, ja siis otsustan edasise üle. 

Võtsin endale umbkaudu kuu aega ettevalmistusteks ja püüdsin iga päev midagigi checklistist tehtud saada. Mõni päev tellisin vajaliku dokumendi, mõni päev käisin seda kätte saamas, mõni päev rääkisin kellegagi… Kõige keerulisem oli öelda emale, kelle kaela ju mu poeg jääb ja kellega me oleme väga lähedased. Ma tõesti naudin temaga jutustamist, aga samuti on mul vaja iseenda jaoks see ära teha. Aeg venis ja lahkumise kuupäev muudkui lükkus. Sellel etendusel tahaks veel käia ja sinna pandi huvitav koolitus ja seal üritusel tahaks osaleda… Raske oli kuupäeva paika panna, aga ühel hetkel ütlesin välja, et konkreetselt sellel kuupäeval sõidan ja sellele järgnevatel päevadel olevatest piletitest loobusin. Sellega samal ajal panin ka paika oma esimese AirBnB Poolas, põhiliselt valitud hinna ja asukoha järgi.

Lahkumine oli raske, ma ei uskunud ise ka päriselt, et ma seda teen, kuni ma seda teinud olin. Minu esimene peatus ei olnud siiski Poolas vaid esimese nädala veetsin Türil oma vanaema juures – ikka selleks, et tasapisi sammukese võrra liikuda oma soovitud elulaadi poole. Ka tema juurest lahkumine oli emotsionaalselt keeruline, kuid Euroopa oli lõpuks ometi mu ees lahti. Sõit Eestist Poola oli läbi sügisuduse maastiku, mis andis kogu sõidule ebatõelise mulje, ja Poola piiril oli mul lausa ebausklik hirm, et seal on läbipaistev sein ees, millest ma läbi ei saa. 

Aga ma sain, ja kogu sealviibimise ajal oli mul suu kõrvuni – nii õnnelik olin ma. Jah, olid ka omad raskused – näiteks oli seal elektrikatkestus tugeva tuule tõttu just ühe mu tähtsama koosoleku ajal (millega kadus siis internet), kuid see oli miski, mille jaoks ma olin ette valmistatud (mobiilse interneti ruuter!). Sellest peale on olnud seiklusi teisigi – mitte midagi väga hullu! – ja siiani vähemalt ei ole mul mitte mingit kahetsust, et selle ette võtsin. 

Eks mõningaid asju teeksin teisiti, kui uuesti tuleks (ja ma usun, et tulen!). Praegune plaan jõuda jõuluks koju tagasi tähendab, et mul on piiratud aeg selleks, et külastada kõiki neid maid, kogeda kõike seda, mida tahaksin. Kaks kuud, mis ma selleks esimeseks nomaadimiseks ette võtsin, võib tunduda pikk aeg, aga ma olen ju nädala sees paigal ja töötan, ja seega võib pigem loendada nädalaid ja neid kohti ei olegi nii palju, mida külastada jõuab; ühe päeva mõistliku sõidu pikkus seab teise piiri. Ma ei taha ka ühestki neist loobuda! See tähendab omakorda pikki sõite, mis tähendab suurt aja, bensiini ja maanteemaksude kulu. Järgmisel korral varun rohkem aega kogu reisiks ja liigun väiksemate vahemaade kaupa – sedasi on kulu väiksem ja näeb iga üksikut maad ka erinevatest vaatenurkadest.

Siiski, ma olen ääretult õnnelik, et selle sõitmise ette võtsin. Olen õppinud ennast paremini tundma ja saanud hakkama olukordades, milles varem ei oleks arvanudki, et saan. Samuti leidsin endale uue moto – see on kõik osa seiklusest!

PS: See on kirjutatud tõesti 2018 novembris. Kirjutasin ta ühe FB tuttava-tuttava soovil, kes väidetavalt pani kokku raamatut eestlaste inspireerivate lugudega. Kahjuks ei ole ma sellest raamatust midagi kuulnud niiet otsustasin selle kirjutise nüüd avaldada oma blogis, pannes ta avaldamise kuupäeva kunstlikult õigesse aega.