Sära okstes

Esimene ülesanne laagris oli iseseisvalt maja ümber leida enda jaoks motiiv ja see üles maalida, et juhendajal oleks aimu, kellega tal tegu on.

Loengu jooksul oli ta rääkinud meile mingil määral ka tehnikast – et tasub pildile kanda kõigepealt kõige tumedam värv ning seejärel hakata selle peale heledamaid kandma, ehk tagant ettepoole kihiti. Juba kuulamise ajal ma mõtlesin, et tegelikult võib ju heledam värv ruumis hoopis tagapool asuda ja kergelt tumeda vahelt läbi paista niiet tegelikult on see reegel, et enne tuleb kanda tagumine ja seejärel eesmised värvid.

Sära okstes (fotona)Teine osa tema loengust puudutas rohelist värvi – et looduses ei ole inimesel selle vastu midagi ja ta on isegi meeldiv, aga pildil kipub ta jätma hoopis raske ja ebaprofessionaalse mulje; et roheline on üks keeruisemaid värve maalil kajastada ja me oleme nagu kiuste just looduses, mis on väga roheline.

Kes mind rohkem tunnevad, teavad, et ma armastan puid ja kastanipuud on minu lemmikud.Nad juba on nii väljendusrikkad nii päikkeses kui sombus, lehtedega ja ilma. Seega kui ma kõndisin ümber maja ja nägin, kuidas päike paistab läbi kastanipuu lehtede, oksad langevad peaaegu maani, siis oli see lihtsalt nii võluv vaatepilt, et ma pidin selle ette võtma.

Kui ma seda motiivi vaatasin, siis mõtlesin küll, et ta on keeruline kahel põhjusel. Esiteks on esiplaan tume ja tagaplaan on see, mis peab tegelikult hakkama vaatajat võluma – vastavalt mu teooriale värvide pealekandmise järjekorrast pidin ma alustama heledast ja tulema tumedama poole, kusjuures kui ma jätkan tumeda lisamist liiga kaua, siis heledus kaob ja kogu pilt muutub süngeks. Teiseks on võluv värv selles pildis just see kirutud roheline. Teades seda keerukust ma kõndisin veel kord ümber maja, aga sisimas ma olin juba seotud selle ühe motiiviga ja tulin selle juurde tagasi.

Maalimise ajal ma järgisin seda loogikat, aga ikkagi tundus mulle, et sellest õhulisest ja kergest elegantsist, mis on kastani lehtedes, nende harulisest karakterist ei jäänud pildile midagi alles. Samuti jäi puutüvi süngelt tume selle heleduse kõrval kuigi ta tegelikult nii tume ei olnudki. Tegin lehtede osa korduvalt üle ja ka tüvi sai tehtud heledamaks, kuid lõpuks ma olin ikka veendunud, et rikkusin ilusa motiivi lihtsalt ära. Paar päeva ma ei julenud sedSära okstes (maalina)a isegi juhendajale näidata – jätsin ta saali, kus olid kõikide pildid ja ei pannud sinna allkirjagi mõeldes, et ma teen selle suures osas veel ümber.

Mingil hetkel sain aga julguse kokku võetud, võtsin selle – suhteliselt väikses formaadis pildi – näpu vahele (või õigemini – oma närvilisuses võtsin korduvalt näpu vahele ja siis jälle panin ära ja siis jälle võtsin näpu vahele), leidsin hetke, kus sai oma küsimust esitada ja olin üllatunud, kui Tiit ütles, et ma enam midagi ei teeks sellega, et see on väga hea sellisena. Lisaks ta tõi seda pilti ka hiljem maale üle vaadates välja, et on väga hästi näha, kuidas päike okste vahelt paistab ja kuidas kerged lehed ja oksad on kontrastis tumeda puutüvega, mis lähedalt vaadates on näha, et on ka läbi maalitud (ehk ei ole ühte tooni võõbatud vaid sisaldab eri toone, varje ja valgust ja faktuuri). Samuti et kui enne ta arvas, et ma ei oska või ei taha kujutada loodust realistlikult (vt järgnevaid), siis see pilt näitab, et oskan küll kui tahan. Niisiis panin oma allkirja alla ja rohkem ma selle pildiga tõesti midagi ei teinud – siin ja selline ta on.

Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 24x34cm

Vaata ka:

This entry was posted in art, created, painting. Bookmark the permalink.

6 Responses to Sära okstes

  1. Pingback: liriel of nothing important » Olgu kunstnikul kordki õigus

  2. Pingback: liriel of nothing important » Väina tamm

  3. Pingback: liriel of nothing important » Kruusakarjäär

  4. Pingback: liriel of nothing important » Relss

  5. Pingback: liriel of nothing important » Liiklusmärgid

  6. Pingback: liriel of nothing important » Päikesepuu

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *