Järgmise päeva hommikul läksime kohta, mille suhtes Tiit imestas, et me seal eelmistel aastatel ei käinud – Väina tammile, mis ühendab Muhumaad ja Saaremaad. Talle meeldib seal sellepärast, et seal ei ole liialt rohelust, on võimalik valida motiiv merelt, maalt või maanteelt.

Mina kardan mere maalimist. Kahe aasta jooksul, mis ma olin käinud maalilaagris Muhumaal, mis on merega ümbritsetud, kus meri on üks armastatumaid motiive, ei ole ma teinud ühtegi pilti, kus meri ja taevas oleksid olnud peategelased või isegi korralikult läbi maalitud. Ka seekord, kartes merd ja mäletades oma eelmise päeva läbikukkumist (nagu ma tol hetkel arvasin) rohelise maalimisega, võtsin ette hoopis maantee, mis lähedalt vaadates on ju päris kirju eri kividest.

Maalima läksime lühikesele teejupile, kus jalgrattatee on eraldi muust sõiduteest, on suisa eraldi tamm. Samuti olid selle otsal ka puhkamiseks lauad-pingid. See tee oli rahulik, aga ääristatud piirdega, mis kunagi oli olnud oranž – eredat ja aktiivset värvi, mis tee loomusega sugugi kokku ei läinud. Minu jaoks vastandus see tee täielikult sellele aktiivse sõitmisega koormatud autosõiduteele, mis aga oli ääristatud ainult kerge halli trossiga. Lisaks võlus mind just see koht, kus need kaks kohtusid ja jalgrattatee lõpes (tegelikult jätkus küll sõidutee servas).

Päris õiget nurka selle kõige kajastamiseks – aktiivne tegevus sõiduteel, rahu ja vaikus jalgrattateel ning nende kahe piirde vastandlikkus, oli võimatu leida. Niisiis moonutasin perspektiivi nii, et vaatasin rahulikku teed väga madalalt ja detailselt – et suure tee värvikuse ja liikumisega võistelda, natuke isegi selle üle domineerida, pidi teda olema suurem laik – ja sõiduteed ja sellel sõitvaid autosid (mida liikumise rõhutamiseks tegin ainult värviliste udukogudena) “vaatasin” praktiliselt õhust selle kohalt. Samuti muutsin ümaramaks teeserva, et see elegantselt vasakusse ülemisse nurka suunduks.

Töö teostamine oli väga nauditav, sest ma teadsin algusest peale, mida ma pean tegema ja kuidas. Natuke kontrollisin oma arvamusi küll ka Tiiduga üle, arutasin näiteks, kas peaks ikka panema väikesed rohututid ka pildile või teeks täiesti ilma; kas üritada neid trosse, mis sõidutee piirdeks olid, pildil välja tuua jms. Tema aitas mul ka aru saada, et hoolimata linnulennul vaatenurgast sõiduteele on seal vaja värvida sisse ka kerge perspektiivitunnetus.

Pilt sai valmis ühe korraga, allkirja alla ja lõpetatud. Riina Rillo, kes ise teeb väga mõnusaid emotsionaalseid pilte, pidas seda pilti oma lemmikuks ja ahhetas värvimöllu pildi paremas ülemises nurgas vaadates.Temaga on ka see kummaline asi, et ta pidas jalgrattatee piiret hoopis augu servadeks pildi järgi – ja seda suutis selle ütlemise peale ka mõni teine, aga ma ise küll mitte, ükskõik kui palju ma proovisin. Ilmselt olen ma ise endiselt selles pildis sees, mis reaalselt kohapeal oli.

Samuti ei pea ma seda kindlasti eriliselt heaks pildiks, sest selle tegemine oli minu jaoks kuidagi mehhaaniline hoolimata sellest kõigest, mida ma mõtlesin ja tundsin selle koha suhtes. Ma ei olnud ilmselgelt veel korralikult maalilaagrisse sisse elanud.

Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 46x38cm

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Kruusakarjäär
• Relss
• Liiklusmärgid
• Päikesepuu
• Muhu kirik